OO KOKKUTULEK VAINUPEAL

   Ühel päeval märkasin meie interneti leheküljel uut postitust. Postituses seisis: Viimasest kokkusaamisest on möödunud kolm tuhat kolmsada nelikümmend kaheksa tundi. Midagi tuli ette võtta. Suvi on raske aeg. Kõigil on kalendrid tohutult auklikud. Aegu sobima on saada on üsnagi keeruline. Lõpuks kujunes välja nii, tulid need kes said. Muideks see on alati nii. Marsruudiga on pisut keerulisem, sest inimesed jagunevad meil  kaheks. Ühed, kes armastavad märga mätast ning teised, kes märga mätast nii väga ei armasta. Sel korral otsustasime läbi ajada ilma kummikuteta ning kuiva jalaga pisut põhjarannikul ringi vaadata. Plaanis oli ka inimese pildistamine, aga lõpuks oli inimene üks nendest kes kohale tulla ei saanud. Plaane me siiski ei muutnud.
   Kogunesime Vihula mõisa juures. Ilm oli ilus. Kõik kes tulla olid lubanud need ka tulid. Mõned siiski pudenesid veel viimasel hetkel ära ja mõned jäid pisut hiljaks ka (nendega kohtume pisut hiljem, päeva lõpus) ent suures plaanis olid kõik tulijad siiski kohal. Algatuseks tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid.Ja siis see kõik algas.

Vihula mõis.


   Vihula mõis oli meie tuleku puhul valgustanud ära oma kaunima külje. Lisaks olid majast välja aetud ka inimesed, et luua pargis mõisa aegset õhkkonda. Jäätis maksis kaks kohaliiku raha.
   Väike kõrvale põige. Alguses me siiski mõisat ei pildistanud. Kuni pärnakate saabumiseni hiilisime tasahilju niisama mõisahoovis ringi.


Teate mis see on? Musutorn. See on nagu suitsunurk tänapäeval. Ju oli sel ajal musitamine avalikes kohtades keelatud. Musitada võis ainult selleks ettenähtud kohas. Tahtsid kõrtsis musitada. Aga ei. Tuli minna välja kõrtsi trepi peale musitama. Miskit pole muutunud.
   Muljet avaldas ka tõllakuuri väljapanek. Peamiselt seisid seal iseliikuvad mootortõllad oma ilus ja uhkuses.



Ent erilist muljet avadas just see viimane tõld.


Selles olid inimesed sees. Rooli taga istuv tüüp meenutas ameerika gangstrit eelmise sajandi kolmekümnendatest kuid auto järgi vaadates oleks võinud arvata, et tegemist on KGB autojuhiga nomeklatuursete kaupade veoks. Iseenesest mõista oli siin ka hoburakend. Teda ma ei pildistanud. Tänapäeva mõistes on tegemist ikkagi looma piinamis vahendiga. Kes neid nii koledaid asju ikka näha tahab.
   Hiilisime pargis edasi.


Vesikupu välu.


Jõekäär toolidega.


Püha Schuberti kuju.


Õngemees kalavetel.
   Räägitakse, et ka vanad kalurid on kala väesuse tõttu loobunud kala söömisest. On nii öelda hakanud taimetoitlasteks. Sel mehel oligi ridva otsas vesikupu püünis. Mis tal söödaks oli pole teada. Oli see väetise kuul või  kastevee pärl, mina ei söandanud küsima ka minna. Mine tea mis arvatakse.
   Ühel hetkel saabusid pärnakad. Veel kord tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid.
Edasi jagunesime gruppidesse. Pildistajad ühte gruppi ja poseerijad teise gruppi.


Inimese pildistamine - jalad.

Vahepeal oli päike tõusnud kõrgemale. Hommikusest tulemiset oli möödunud üsnagi mõned tunnid. Organism nõudis oma. Tegime kiirelt kerge vahepausi.

KOSTAB MATSUTAMIST JA KOHVIJOOMISELE ISELOOMULIKKE HELISID.

Eisma sadam.

   Nii juhtub siis kui kui lased asjatundmatul tüübil teha reha. Ütled, et rehale tuleb teha pulgad, aga ei ütle kummale poole ja missugused.



Õnneks ei läinud siin kõik kaduma. Välja tuli aed. Aedadega puutusime me kokku veel.  Oskar Lutsu "Suves" laseb Toots Kiirel viljade kaitseks kividest aia veeretada. Samasugust nippi kasutasid rannarahvad oma paatide kaitseks. Nemad veeretasid kivid merre. Sellest tekkis jämeliiva kuhi ja see kaitses paate tormi tuule eest. Inimest, aga ei kaitsend midagi. Nii ehitasid inimesed veel liivakuhja taha kuudi. Inimestele kuut ei meeldinud. Nad kaunistasid selle ära. Nii sai alguse sadamaarhidektuur Eestis.


Eisma sadam.

Põige luikedega kaetud alale.


Siin olid kõik kohad sulgi täis. Luiki ka. Kõik tegid kunsti. Tegin vahelduseks ka. Keerasin kaamera   sättingud paigast ära ja...


koheselt sündis, kunst ja puhas selline.

Richard Sagritsa muuseum.

   Kalame talust jäi ähmiga pilt tegmata. Igasugused imelikud igavikulised objektid tõmbasid tähelepanu endale. Kõigepealt silmasin ma inglit. Tõsi selline võib välja näha ka armukest pidava naisterahva  riidekapist väljuv koiliblikas. Tema tegelik olemus jäigi meile saladuseks ning me ei saanudki teada, millega  on päriselt tegu.
   

Ingel.
Edasi tuli hulk  Edvard Munchi mõjutustega objekte. Mõni vähem mõni rohkem.


Haigutav kunstnik. See haigutus oleks nagu  Munchi " Karje", aga võibolla see tundub ainult mulle nii.


Molbert. Molbertil oli oma kindel ülesanne. Ta seisis jõe kaldal ning nägi välja nagu peegel. Jõgi pidi peegeldama kallast ning molbert pidi peegeldama jõge. Tegelikult peegeldas ta lisaks jõele veel kummalisi vorme. 


Kummalised vormid on ka esindatud siin. Midagi Munchilikku on neis mõlemas, kas pole? 


Aga see? See ei ole turismiinfo punkt. See i pole üldsegi i vaid päikese loojangu sümbol. See on Sisekaemuse kabel.  Siin pidi ka õhtuhämaruses toimuma performans " Minek".


Kuigi "Minek" oleks võinud toimuda oluliselt varem ja oopis teises kontekstis.


Jüri Üdi credo
Richard Sagritsa  ateljee.





Veel üks inimese pildistamine.


Leonhard Lapin.


Ühel hetkel saabus finaal. Välja astus perenaine, kasseeris meilt kaks kohalikku raha näo pealt. Vastutasuks saime Kalame Talu pildi ja hulga mõnusaid emotsioone.

   Nüüd üks kiire vahepala Karepa rannast. Tuleb välja et meie OOs on tõelise karastusega mere inimesi. Karastunud nagu teras.See on niisugune ürgne mere kutse. -5 kraadiga ta muidugi enam ujuma ei lähe, sest vesi on liiga jäätunud ent vähegi vedelama veega on tõmme vastupandamatu. Nii kui vesi nii kohe ujuma. Mina tammusin see aeg jalalt jalale ja tegin kunsti. Tegelt piilusin ma vargsi üle kellegi õla.


Ranna traathein kahe veega.

Karepa ürdiaed.

   Karepa ürdiaed oli üks igavesti huvitav koht. Pilti sealt teab mis palju ei saanud ent teadmisi küll. Mulle jäid meelde järgmised seigad:


1. Ürdid peavad kasvama võimalikult loodulähedastes tingimustes, siis on vägi suurem.
2. Roosi õielehed tuleb keeta siirupiks, soovitavalt moosisuhkruga, siis tuleb paksem siirup.
3. Angervaksa jook. Tema imet tegev toime seisnes selles, et ta suutis kõik proovijad panna ütlema "Oh kui hea."
Edasi kohtusime imerohuga.


Pohhuisti* rohi. Aitab pangalaenu ja kurja ülemuse vastu. Pärast tarvitamist on kõik pohhui*.
Taimedest jäid veel meelde puned, liivateed, maapirnid ning aevastamis rohi. Viimane on mul siiani meeles, sest pärast nuusutamist aevastasin õhtu otsa.
Tegime veel sisseoste või siis väljaminekuid ning siis avanes meil veel võimalus tutvuda kohaliku kunstniku töödega.



Lõpuks jäi meid saatma kella peal istuv kukk. Kas teadsite, et kukk on valvamise ja valvsuse sümbol. Paljud rahvad peavad kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ja uue päeva saabumist. Oma soojätkamisevõime poolest on kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ja lootuse märk.

Toolse ordulinnus.

Ajaloo ürikud räägivad et Toolse ordulinnus (Tolsburg,alguses Vredeborch) on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille ehitusajaks loetakse 1471 aastat. Samuti väidab ürik, et ehitati teda mitusada aastat. ???.  Oma praeguse kuju sai ta Põhjasõja käigus, pärast mida ta koheselt hüljati.


Vaade maa poolt.



Vaade vee poolt.



Vaade seestpoolt.


Veel üks sisevaade.

Midagi head on siin ilmas ka. 26 veebruari 2004 Eesti Päevaleht kirjutab " Toolse linnus tehakse korda". Ja siis Kultuuriministeeriumi eestvedamisel...  Igaljuhul ümbruses vedelesid vanad paadid.

 

Just nagu kalurikolhoos oleks kümme aastat tagasi pankrotti läinud. Ah jaa siis liitusime ELiga ja on nagu on.



Võrktelk. 


Kohalik taimkate.


Üks kohalik Hiiumaa vaade.

Kunndast võtsime provianti. Laadisime autod täis head ja paremat.


Pildistasime John Karl Girard de Soucantoni kuju. Vaatasime üle lubjapõletus ahju ning võtsime kursi meie tänasepäeva viimasele sihtkohale Letipea neemele.


Tee peal nägime künnivareseid. See on niisugune väikest kasvu lind kellel on sahk taga ja künnivaod on tal ringi kujulised. Nii tekivad muideks viljaringid.

Letipea neem.


Seal taamal paistab eestimaa surim liivatera. Kohalikud räägivad, et on hoopiski rändrahn ning kõrgust pidavat tal olema pea kaheksa meetrit ja ümbermõõt peaaegu viiskümmend meetrit. Nimi on tal ka. Ehalkivi. Nime on ta saanud selle järgi, et päike loojudes tema taha tervenisti ära kaob. Täna mingil põhjusel loojus päike teisele poole. Eks ta ole.


Letipea neem.

Vahepeal olid kohale jõudnud ka meie hilinejad.


Malla mõis.


Ning lõpuks kohtume hilinejatega. Tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid, aga vahepeal oli päev tasapisi otsa saanud. Kogunesime koduse lõkketule äärde.Grillilt tulev mõnus lõhn läbistas nina sõõrmeid.Kerge väsimus tundus kontides.


Lõppu veel üks nipp grillimiseks pimedas. Kui lihad pimedas grilli pealt ära kaovad, siis on nad sama värvi kui öö.


Lõkketuli.

Aeg oli sättida minekule. Osad sättisid koduteele, need kes teiseks päevaks  jäid, mere äärde. Õhus oli tunda virmaliste hõngu.

                                           OLI ÜKS SUUREPÄRANE PÄEV.

* sõna tarvitamine on alla 16 aastastele rangelt keelatud.