OO KOKKUTULEK VAINUPEAL

   Ühel päeval märkasin meie interneti leheküljel uut postitust. Postituses seisis: Viimasest kokkusaamisest on möödunud kolm tuhat kolmsada nelikümmend kaheksa tundi. Midagi tuli ette võtta. Suvi on raske aeg. Kõigil on kalendrid tohutult auklikud. Aegu sobima on saada on üsnagi keeruline. Lõpuks kujunes välja nii, tulid need kes said. Muideks see on alati nii. Marsruudiga on pisut keerulisem, sest inimesed jagunevad meil  kaheks. Ühed, kes armastavad märga mätast ning teised, kes märga mätast nii väga ei armasta. Sel korral otsustasime läbi ajada ilma kummikuteta ning kuiva jalaga pisut põhjarannikul ringi vaadata. Plaanis oli ka inimese pildistamine, aga lõpuks oli inimene üks nendest kes kohale tulla ei saanud. Plaane me siiski ei muutnud.
   Kogunesime Vihula mõisa juures. Ilm oli ilus. Kõik kes tulla olid lubanud need ka tulid. Mõned siiski pudenesid veel viimasel hetkel ära ja mõned jäid pisut hiljaks ka (nendega kohtume pisut hiljem, päeva lõpus) ent suures plaanis olid kõik tulijad siiski kohal. Algatuseks tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid.Ja siis see kõik algas.

Vihula mõis.


   Vihula mõis oli meie tuleku puhul valgustanud ära oma kaunima külje. Lisaks olid majast välja aetud ka inimesed, et luua pargis mõisa aegset õhkkonda. Jäätis maksis kaks kohaliiku raha.
   Väike kõrvale põige. Alguses me siiski mõisat ei pildistanud. Kuni pärnakate saabumiseni hiilisime tasahilju niisama mõisahoovis ringi.


Teate mis see on? Musutorn. See on nagu suitsunurk tänapäeval. Ju oli sel ajal musitamine avalikes kohtades keelatud. Musitada võis ainult selleks ettenähtud kohas. Tahtsid kõrtsis musitada. Aga ei. Tuli minna välja kõrtsi trepi peale musitama. Miskit pole muutunud.
   Muljet avaldas ka tõllakuuri väljapanek. Peamiselt seisid seal iseliikuvad mootortõllad oma ilus ja uhkuses.



Ent erilist muljet avadas just see viimane tõld.


Selles olid inimesed sees. Rooli taga istuv tüüp meenutas ameerika gangstrit eelmise sajandi kolmekümnendatest kuid auto järgi vaadates oleks võinud arvata, et tegemist on KGB autojuhiga nomeklatuursete kaupade veoks. Iseenesest mõista oli siin ka hoburakend. Teda ma ei pildistanud. Tänapäeva mõistes on tegemist ikkagi looma piinamis vahendiga. Kes neid nii koledaid asju ikka näha tahab.
   Hiilisime pargis edasi.


Vesikupu välu.


Jõekäär toolidega.


Püha Schuberti kuju.


Õngemees kalavetel.
   Räägitakse, et ka vanad kalurid on kala väesuse tõttu loobunud kala söömisest. On nii öelda hakanud taimetoitlasteks. Sel mehel oligi ridva otsas vesikupu püünis. Mis tal söödaks oli pole teada. Oli see väetise kuul või  kastevee pärl, mina ei söandanud küsima ka minna. Mine tea mis arvatakse.
   Ühel hetkel saabusid pärnakad. Veel kord tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid.
Edasi jagunesime gruppidesse. Pildistajad ühte gruppi ja poseerijad teise gruppi.


Inimese pildistamine - jalad.

Vahepeal oli päike tõusnud kõrgemale. Hommikusest tulemiset oli möödunud üsnagi mõned tunnid. Organism nõudis oma. Tegime kiirelt kerge vahepausi.

KOSTAB MATSUTAMIST JA KOHVIJOOMISELE ISELOOMULIKKE HELISID.

Eisma sadam.

   Nii juhtub siis kui kui lased asjatundmatul tüübil teha reha. Ütled, et rehale tuleb teha pulgad, aga ei ütle kummale poole ja missugused.



Õnneks ei läinud siin kõik kaduma. Välja tuli aed. Aedadega puutusime me kokku veel.  Oskar Lutsu "Suves" laseb Toots Kiirel viljade kaitseks kividest aia veeretada. Samasugust nippi kasutasid rannarahvad oma paatide kaitseks. Nemad veeretasid kivid merre. Sellest tekkis jämeliiva kuhi ja see kaitses paate tormi tuule eest. Inimest, aga ei kaitsend midagi. Nii ehitasid inimesed veel liivakuhja taha kuudi. Inimestele kuut ei meeldinud. Nad kaunistasid selle ära. Nii sai alguse sadamaarhidektuur Eestis.


Eisma sadam.

Põige luikedega kaetud alale.


Siin olid kõik kohad sulgi täis. Luiki ka. Kõik tegid kunsti. Tegin vahelduseks ka. Keerasin kaamera   sättingud paigast ära ja...


koheselt sündis, kunst ja puhas selline.

Richard Sagritsa muuseum.

   Kalame talust jäi ähmiga pilt tegmata. Igasugused imelikud igavikulised objektid tõmbasid tähelepanu endale. Kõigepealt silmasin ma inglit. Tõsi selline võib välja näha ka armukest pidava naisterahva  riidekapist väljuv koiliblikas. Tema tegelik olemus jäigi meile saladuseks ning me ei saanudki teada, millega  on päriselt tegu.
   

Ingel.
Edasi tuli hulk  Edvard Munchi mõjutustega objekte. Mõni vähem mõni rohkem.


Haigutav kunstnik. See haigutus oleks nagu  Munchi " Karje", aga võibolla see tundub ainult mulle nii.


Molbert. Molbertil oli oma kindel ülesanne. Ta seisis jõe kaldal ning nägi välja nagu peegel. Jõgi pidi peegeldama kallast ning molbert pidi peegeldama jõge. Tegelikult peegeldas ta lisaks jõele veel kummalisi vorme. 


Kummalised vormid on ka esindatud siin. Midagi Munchilikku on neis mõlemas, kas pole? 


Aga see? See ei ole turismiinfo punkt. See i pole üldsegi i vaid päikese loojangu sümbol. See on Sisekaemuse kabel.  Siin pidi ka õhtuhämaruses toimuma performans " Minek".


Kuigi "Minek" oleks võinud toimuda oluliselt varem ja oopis teises kontekstis.


Jüri Üdi credo
Richard Sagritsa  ateljee.





Veel üks inimese pildistamine.


Leonhard Lapin.


Ühel hetkel saabus finaal. Välja astus perenaine, kasseeris meilt kaks kohalikku raha näo pealt. Vastutasuks saime Kalame Talu pildi ja hulga mõnusaid emotsioone.

   Nüüd üks kiire vahepala Karepa rannast. Tuleb välja et meie OOs on tõelise karastusega mere inimesi. Karastunud nagu teras.See on niisugune ürgne mere kutse. -5 kraadiga ta muidugi enam ujuma ei lähe, sest vesi on liiga jäätunud ent vähegi vedelama veega on tõmme vastupandamatu. Nii kui vesi nii kohe ujuma. Mina tammusin see aeg jalalt jalale ja tegin kunsti. Tegelt piilusin ma vargsi üle kellegi õla.


Ranna traathein kahe veega.

Karepa ürdiaed.

   Karepa ürdiaed oli üks igavesti huvitav koht. Pilti sealt teab mis palju ei saanud ent teadmisi küll. Mulle jäid meelde järgmised seigad:


1. Ürdid peavad kasvama võimalikult loodulähedastes tingimustes, siis on vägi suurem.
2. Roosi õielehed tuleb keeta siirupiks, soovitavalt moosisuhkruga, siis tuleb paksem siirup.
3. Angervaksa jook. Tema imet tegev toime seisnes selles, et ta suutis kõik proovijad panna ütlema "Oh kui hea."
Edasi kohtusime imerohuga.


Pohhuisti* rohi. Aitab pangalaenu ja kurja ülemuse vastu. Pärast tarvitamist on kõik pohhui*.
Taimedest jäid veel meelde puned, liivateed, maapirnid ning aevastamis rohi. Viimane on mul siiani meeles, sest pärast nuusutamist aevastasin õhtu otsa.
Tegime veel sisseoste või siis väljaminekuid ning siis avanes meil veel võimalus tutvuda kohaliku kunstniku töödega.



Lõpuks jäi meid saatma kella peal istuv kukk. Kas teadsite, et kukk on valvamise ja valvsuse sümbol. Paljud rahvad peavad kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ja uue päeva saabumist. Oma soojätkamisevõime poolest on kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ja lootuse märk.

Toolse ordulinnus.

Ajaloo ürikud räägivad et Toolse ordulinnus (Tolsburg,alguses Vredeborch) on Eesti põhjapoolseim ja noorim keskaegne ordulinnus, mille ehitusajaks loetakse 1471 aastat. Samuti väidab ürik, et ehitati teda mitusada aastat. ???.  Oma praeguse kuju sai ta Põhjasõja käigus, pärast mida ta koheselt hüljati.


Vaade maa poolt.



Vaade vee poolt.



Vaade seestpoolt.


Veel üks sisevaade.

Midagi head on siin ilmas ka. 26 veebruari 2004 Eesti Päevaleht kirjutab " Toolse linnus tehakse korda". Ja siis Kultuuriministeeriumi eestvedamisel...  Igaljuhul ümbruses vedelesid vanad paadid.

 

Just nagu kalurikolhoos oleks kümme aastat tagasi pankrotti läinud. Ah jaa siis liitusime ELiga ja on nagu on.



Võrktelk. 


Kohalik taimkate.


Üks kohalik Hiiumaa vaade.

Kunndast võtsime provianti. Laadisime autod täis head ja paremat.


Pildistasime John Karl Girard de Soucantoni kuju. Vaatasime üle lubjapõletus ahju ning võtsime kursi meie tänasepäeva viimasele sihtkohale Letipea neemele.


Tee peal nägime künnivareseid. See on niisugune väikest kasvu lind kellel on sahk taga ja künnivaod on tal ringi kujulised. Nii tekivad muideks viljaringid.

Letipea neem.


Seal taamal paistab eestimaa surim liivatera. Kohalikud räägivad, et on hoopiski rändrahn ning kõrgust pidavat tal olema pea kaheksa meetrit ja ümbermõõt peaaegu viiskümmend meetrit. Nimi on tal ka. Ehalkivi. Nime on ta saanud selle järgi, et päike loojudes tema taha tervenisti ära kaob. Täna mingil põhjusel loojus päike teisele poole. Eks ta ole.


Letipea neem.

Vahepeal olid kohale jõudnud ka meie hilinejad.


Malla mõis.


Ning lõpuks kohtume hilinejatega. Tegime läbi kõik kohtumise kohustuslikud rituaalid, aga vahepeal oli päev tasapisi otsa saanud. Kogunesime koduse lõkketule äärde.Grillilt tulev mõnus lõhn läbistas nina sõõrmeid.Kerge väsimus tundus kontides.


Lõppu veel üks nipp grillimiseks pimedas. Kui lihad pimedas grilli pealt ära kaovad, siis on nad sama värvi kui öö.


Lõkketuli.

Aeg oli sättida minekule. Osad sättisid koduteele, need kes teiseks päevaks  jäid, mere äärde. Õhus oli tunda virmaliste hõngu.

                                           OLI ÜKS SUUREPÄRANE PÄEV.

* sõna tarvitamine on alla 16 aastastele rangelt keelatud.

MIS ASI ON EESTI LENNUNDUS JA MIDA ME SELLEST EESTI LENNUNDUSMUUSEUMIS TEADA SAIME

   Mis asi see Eesti lennundus siis on? Kui mõtlema hakata, siis polegi seda nii vähe. Esimese Eesti Vabariigi aegadest ei ole just palju teada ehk Lasnamäe vana lennuväli, "Saja lennuki" raamatust meenub nimi AVRO ja kaduma läinud lennuk "Kaleva". Viimane oli küll soome päritolu reisilennuk Junkers JU 52 ent tema alla tulistamine kraabib meie hingi veel tänaseni.
   Nõukogude periood oli juba oluliselt põnevam - "Aeroflot", MIGid, SUd ja TUd. Nuusutada saime läbi lennumudelite ka SAABe, Phantome, Jaguare, Harriereid ja üht teist veel. Nüüd, aga kus ajamerre on voolanud hulk vett on need külma sõja aegsed masinad jõudnud meie õuele, Tartu kanti, Eesti Lennundusmuuseumisse.
   Minuga juhtus niisugune õnnetu lugu, et jõudsin muusemisse kella viie ajal õhtul. Muuseum on aga lahti kuueni. Mul jäänud muud üle, kuna sinna kanti ei satu ma just liiga tihti, muuseum kiiresti läbi joosta. Tegin käigupealt mõned pildid, et siis kodus nähtut järelnautida ent pilte sai üsna palju ja nii ma otsustaingi neid teiega jagada ehk leiab pärast seda nii mõnigi tee sellese põnevasse maailma.


   Kõigepealt avanes vaade trepile. See oli omamoodi sümboolne. Mõtlesin "Starway to Heven"ning Trampisin trepist üles.
   Külastuse eest tuli välja käia seitse kohalikku euroopa raha ühe indiviidi kohta ja siis võis kõik see alata. Kiituseks olgu kohe öeldud, et suurem osa ekspositsioonist oli mõnusalt katuse all, värske õhu käes ning mõni ülbe võitu vihmasagar ei suutnud meie tuju rikkuda.
   Nii siis algatuseks nõukogude periood.

 TU 134A-3.

 Salong nägi välja nii...


ja juhi kabiin nii... Kaabiinis ol kaks kohta, tohutult juht nuppe ja näidikuid ning kujutage ette, lendurid pidid neid teadma une pealt.

 JAK 40 - T. Sellise lennukiga sai omal ajal isegi Tartust, lennata nii Moskvasse kui ka Musta mere äärde.


Tööinimeste salong nägi välja nii...


...ning nii nägi välja salong, milles lendasid tööeesrindlased...



...ja lendurite töötuba nägi välja nii. Oli ikka vilesid  ja kelli.


AN-2. Selle lennukiga, on mul, aga isiklik suhe. Peale õhkutõusmist öeldi : "Teie peatus. Astuge välja". Astusin välja, tõmbasin rõngast ja mälestus kogu eluks.

Samal ajal valvasid meie ööund MIGid ja JAKid. Mõni SU oli ka, aga nende tegudest Eesti taevas  ei ole palju teada.



JAK-28P. Hävituslennuk. Nõukogude armee parkis neid Pärnus, Uus-Sauga  ja Pärnu lennuväljal.

MIG 21. Hävituslennuk. Valmistas ameeriklastele Vietnami sõjas  tohutut peavalu. Tulistades alla nende F-4 Phantome kuni ameeriklastel sai villand. Tegid lennukooli " Top Gun", õppisid oma lennukitega lendama ning siis polnud MIGidel enam šanssi.


MIG 23. Hävituslennuk. Need parkisid meil üle Eesti. Haapsalus, Pärnus ning võimalik ka Tapal. 4 juulil 1989 aastal aga juhtus ühe sellise lennukiga kummaline lugu. Lennuk startis ühelt Poola lennuväljalt ja startides tekkis tal autopilooti sisselülitades mingisugune anomaalia ning piloot palus katapulteerumiseks luba. Luba anti ja lendur katapulteerus. Katapulteerumisest saadud löögist käivitus autopiloot ning lennuk lendas omapäid üheksasada kilomeetrit üle Euroopa kuni maandus Belgias ühte talumajja. Insideni käigus sai surma üks inimene ja Nõukogude liit pidi maksma Belgiale hüvitist, kuussada kaheksakümmendviis tuhat dollarit.


SU-24. Muudetava tiivaulatusega ründe ja pommitus lennuk. Neid leidus Ämari lennuväljal (ennemuiste Suurküla  lennuväli. Venekeelne nimetus аэродром Сууркюль ). Hellitavalt kutsuti neid Nõukogude Liidu mereväe pommituslennuvägi. Tänasel päeval on SU 24 kasutusel veel Venemaa õhujõududes ning nende keskmine vanus oli 2011 aasta seisuga 25 - 27 aastat. Pole ime kui nad vahel iseenesest alla kukuvad, gravitatsioon, mis teha?  Need, aga mis lendavad, osalevad  aeg-ajalt  naabritega peetavates sõdades ja Läänemerel toimuvatel NATO õppustel käivad nad ka. Peamiselt ameerklaste laevu narrimas. Tere tulemast. Külm sõda on tagasi.


SU-22M4. Usute või mitte, aga see lennuk kuulub NATO koosseisu. Meie Poola sõbrad lendavad nendega tänini ja kui mahti saavad käivad Eestis õppustel ka.

Aga ööune valvurei oli meil veel.

 Lokaator hiiliva vaenlase peilimiseks...




...ja rakette ja raketisüsteeme nende korrale kutsumiseks oli ka.
Vahelduseks, aga hüppame nüüd ventilaatorite maailma.


MI-2RL. " Mimino"https://www.youtube.com/watch?v=_5fns2_wa3o


MI-8. See on enim toodetud helikopter maailmas. Ta on suur ja kiirem kui Eesti kaitseväe Robinson, mistõttu lahigtegevuse käigus võib kasutada Robinsonide tõrjeks lüües neid kärbsepiitsaga alla. Eesti Vabariigis on olnud kasutusele Piirivalve Lennnusalgas.

   Nüüd natuke vennasrahvaste toodangut.

Kaks Tšehhi.


AERO L-29 DELFIN.



AERO L-39. ALBADROSS
Need kaks lennukit said mulle esmakordselt tuttavaks Tsehhi lõbustuspargist, kus keegliputkast soetasin endale kaks plastmassist lennukimudelit. Päriselus aga kohtasin L-39 Mõigu kohal, kus Venemaalt pärit Team Russi piloodid tegid efektset treening lendu ning vigurlendu on teinud nad ka Lennusadama kohal.

Kaks Rootslast.


SAAB JA VIGGEN 37. 


SAAB J35 DRAKEN.
Rootslasi oli veel, aga need kaks olid eriti südamelähedased. Neidki mäletan ma lennukimudlite ajast. Need olid kaks defitsiitset Ida-Saksalast.

Ja lõpuks meie armas NATO. Kui Migid valvasid meie ööund olid nemad meie vaenlased. Ja täna,
kui NATO valvab meie ööund, on Migid meie venlased. Tundub vist ajaloo vingerpuss.



Hawk HW-326. Oma olemuselt sarnane L-39. Õppe ja treening lennuk. Tuttav on ta ka samal põhjusel kui L-39. Ka nemad on meie taevalaotuses trikke teinud. "Red Arrows" kui keegi mäletab.


F-104 Starfaigter. See lennuk oli omas ajas nii problemaatiline kui ka võidukas. Tema nimel on mitmed ametlikud ja mitteametlikud lennundus rekordid. Eriti mitteametlikud.




Mirage III RS. Mirage III on kuulus selle poolest, et selle lennuki juurde kuulub üks spioonilugu. Nimelt, eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel pani Iisraeli salateenistus Mossad selle lennuki joonised prantslastelt pihta ja tegid nende jooniste järgi omale hävitaja Kfir ja tagatipuks oli see veel täiesti lennuvõimeline lind. Tegi isegi pauku ja lasi rakette ka.

   Saigi läbi. Rännak läbi Eesti Lennundusemuuseumi. Minge ise kohale. Soovitan soojalt. Varuge aega.
                                                       T E A T E  M I K S ?
                                             Seal saab kõike oma näpuga katsuda.

Täpsem info: http://www.lennundusmuuseum.ee/page.php?action=show_page&page_id=9&lang=1