SINTLASTE VAATLUSRETK "KUIDAS ELAD KEILA - JUGA" (vol.2)

   Teel Pakri poolsaarele otsustasime sintlastele näidata veel üht meie põhjaranniku vaatamisväärsust Treppoja joastikku. Sealt saab alati suurveega imelisi pilte. Kuigi ka praegu, oli suurvesi,siis juga nägi välja nii.


See tulenes nimelt sellest, et väljas on talv ja vesi oli veel külmunud olekus. Sulatama ja muud vigurit me igastahes tegema ei hakanud.
   Pakri poolsaare kõrval meres loksusid imelised jääkettad.


(Sellest loksumisest arusaamiseks on vaja toimida nii: võtad sisse mitu ingveri tabletti,haarad monitori kätte ja loksutad seda mere rütmis.)


Neid loksuvaid jääkettaid oli nii palju, et kuhu silm ka ei ulatanud, ikka olid loksuvad jääkettad. See tumesinine triip seal taga, on suure tõenäosusega see soe meri ,mille Pärnu kaldast neljateistkümne kilomeetri kaugusel sisemaal asub Sindi.
  Aga Pakri poolsaarel on vaatamisväärusid veel. Tuletorn, elus ja arenev organism.


 Kui kõrvuti panna erinevatel aastatel tuletornist tehtud pildid, võib piltidelt vaadata kuidas torni värv vaikselt koorub.Ilmselt mõni naha haigus. Räägitakse isegi, et koorunud värvi järgi saab torni vanust määrata, kuigi  jääb arusaamatuks, milleks seda vaja teha on. Torni ehitamise aasta on ju ajaloo ürikutes niikuinii kirjas.
  Lisaks võib leida Pakri poolsaarel moodsaid rannatuulikuid.


Tänapäevane rannatuulik jahvatab teadupärast elektrit ja veel rohelist sellist. Tahtsin neist tuulikutest teha pöörlevate udulabadega kunstpilti, aga võta näpust. Nad lihtsalt pöörasid seljad ja ümisesid omaette.
  Siis tegi Jüri ettepaneku pöörduda pisut tagasi poole, sinna kus alati seisid autod. Seda kus ja mismoodi need autod seal seisid, sellest hiljem.
Tegelikult oli see üks igavesti huvitav koht. Seal asus Pakri poolsaare loodusrada,mis päädis trepiga mere äärde. Loodus oli paekaldale omane, täiesti tavaline.


Liasks asub seal eesti madalim kuppel maastik.




Ja kuppelmaastiku taga, umbes selle katusega tahvli juurest viis trepp alla mere äärde. See sama trepp tõi mere äärest ülesse ka.
   Ja vahepalaks neile, kes ei usu, et meil oli ilus päikesepaisteilne päev,


siis päike nägi meil välja niisugune.
Panga peal nägin ma igasugu imelikke asju.


Tundmatu looma jäljed. Looma ennast ei näinud ja keegi ei tutvustanud ka.



Lill.Selle pildi ma tegin sellepärast,et terve net on niisuguseid pilte täis, aga minul veel ei olnud.


Kibuvits. Selle pildi tegin ma FB jaoks. Siin pildil saab kõik marjad ära märkida ja hiljem saavad teised marju laikida.


See pilt jällegi tuli nii ilus, et selle saadan ma järgmine aasta Aasta Loodusfoto konkursile.Kloonin siia midagi juurde, et väga lagedaks ei jääks.


Rannamännid. See on selle poolest huvitav pilt,et nende mändide suurust saab võrrelda kõrval olevate rohu kõrtega.


Paekallas ise.Tegelikult pildistasin neid inimesi,seal all, aga välja kukkus nii.
Ja lõpuks üks lammas ,kes oli oma auto parkinud keset lumist välu.


Vahepeal oli saabunud meie vaatlusrühm, mereäärest alt.
 Söögiisu tõstmiseks sai tehtud kiire tehno voor, koos kõõluva varesega ja autode parkimisega lõhketööde alale(infotahvlit märkasime lugeda vahetult ennem lahkumist).


Kõigepealt kaks koppa ja üks tundmatu nikerdis.


Tukkuvad sadamakraanad ja Hondad kile pakendis.


Kõõluv vares.
 
Nüüd on see koht, kus me lasime Paldiski Peetri Pizzas mõned pizzad hammaste taha ja leppisime Annega kokkusaamise kokku, kohas kus autod seisavad.


See ongi  koht kus autod seisid ja nagu ma ennem lubasin näidata, kuidas need autod seisavad,siis seisavad nad nii.
   Vahepeal,aga oli valgus heaks läinud ja oli tekkinud oht,et valgus läheb veel koguni nii heaks,et läheb üldse ära.Viimane kiire tehno.


Keemilised kerad.


Ning meie vaatlusretke lõpu  pärl " Dom Ofitserov" Kloogal. Ainuke renoveeritud asi sellel hoonel oli ohvitseride maja kiri.  Huvitav kas see kuulub ka soojustamise valdkonda. Hingeline soojustamine ja kes teab äkki annab Kredex selleks isegi  raha.


Ja oligi väljas pime. See on see hea valguse osa kus valgust peaaegu ei olegi. Tegime järve ääres veel viimaseid kokkuvõtteid oma retkest ja pildistasime Maxi. Edasi ootas meid  ees  pikk ( kaugemalt tulijatele  umbes 200km, kui väikse ringiga minna)kodutee.

                           Oli tore laupäev koos,toredate kaaslastega. Aitähh Teile selle eest! 

SINTLASTE VAATLUSRETK "KUIDAS ELAD KEILA - JUGA" (vol.1)

   Sissejuhatuseks peaksin vist mõne sõnaga lahti seleltama, kes või mis on sintlased.Iseenesest pole seal midagi keerulist.Sintlased on inimesed, kes elavad sellises kaunis kohas nagu Sindi.Mis koht see Sindi on? Sindist ei ole palju teada.Räägitakse, et ta on linn - seal on pais, tekstiilivabrik,  majavalitsus ja, et ta asub Eesti lääne poolse, soojema mere, Pärnu kaldast 14 km kaugusel, sisemaal ja, et seal kasvavad tavel ananssid. Aga nüüd retkest.
   Retk sai alguse nii, et OO seinal oli ilmunud vastava sisuline postitus. Kokku ei saanud lepitud midagi. Oli vaid üks umbmäärane saabumis aeg ja kes täpselt tuleb polnud samuti teada. Meie - mina, Katrin ja Max saabusime sündmuskohale esimestena ning mõne aja möödudes saabusid ka Jüri ja kaks sintlast Helen ja Helle. Ma olin juba vahepeal joale jõudnud väikse tiiru peale teha ja juga nägi esimese hooga välja nii.


Iseenesest ei midagi lummavat. Juga oli üleni jäätunud, päike oli vastu. Tohutud inimeste hordid, nagu ka ma ise, üritasid joast kunsti, fotoaparaatide abil välja imeda. Ent juga oli halastamatult vankumatu - külm ja karge.


See oli ainuke töötav joa osa.


Ja sellise kolbaaltarit meenutava jäämoodustisega püüdis juga inimesi hoopiski endast eemale peletada.
   Aga nagu ma ennist ütlesin olid vahepeal saabunud Jüri ja kaks sintlast. Moodustasime üheskoos rõõmsa vaatlusrühma ja asusime kohe juga ja kõike teda ümbritseva vaatlema.
   Pean siin kohal ka hoiatama, et järgnev materjal on kitsalt minu arusaam kogu meie retkest ja ei pruugi ühtida teiste retkel osalenute arusaamadega, samuti ei pretendeeri ta absoluutsele tõele, aga olgu - vaatame:
Algatuseks pildistasid hilisemad saabujad juga.

 Joa pildistjaid oli selleks hetkeks kogunenud kaks kihti - ülemine ja alumine kiht.
Ja mina ,kes ma olin juba joa üles pildistanud, sain mahti kaameraga ringi hiilida ja ümbritsevat piiluda.
Kõigepealt ma kõndisin katuseid mööda


 siis killuke seina


ja all ma olingi. Siin kohtusin ma kolme tõeliselt innovatiivse asjaga.
Kõigepealt ronitaimede aia kinnitus.


 Venemaa autotööstuse ime. Mõningate sittuva koera elementidega, aga muidu ilus


Chevrolet Niva.
Rohelise energia tugisammas,hingõhu turbiin.


Räägitakse, et kui jõuad selle käima puhuda, võib sellega ära toita kõik Eesti külad, aga teadaolevalt pole sellega veel keegi hakkama saanud.
Vahepeal pildistasime Maxi.


Tõeliselt rõõmustav üllatus.Keila-Joa loss on saanud uue hingamise.


Praegu näeb ta välja nii


ja kunagi ammu nägi ta välja nii.(Gravüür pärineb lossi tutvustavalt plekk tahvlilt)
Tuleb tänada inimesi, kes hoolivad meie kultuuripärndist ning kellel on tahet ja võimalusi selle säilimisse investeerida.
Nüüd vaatame Keila juga puu otsast.


Ronimine tasus end ära, kes ja kuhu, jäägu see sel korral selgusetuks.
   Vaatamata ilusale talveilmale oli ka neid, kes  veetsid oma vabaaega kelgutades




ja osad, kes lumepeal niisama ei libisenud, kasutasid selleks mootorit.


Vahepeal pildistasime Maxi


 Tasahilju olime Keila-Joa rahvuspargile ringi peale teinud. Veel viimane pilguheit Keila jõe alamjooksule



 ja mõisa endisele keldrikompleksile


ning uueks sihtkohaks sai võetud Pakri tuletorn.

                                                                                                                                        Jätkub...