KUIDAS MA RAKVERES KONTROLLISIN,KAS LINN ON UUE AASTA TULEKUKS VALMIS

   Oli üks tavaline hommik, pühad olid veninud pikaks, aega oli lõputult. Ärkasin higisena voodis.Seapraad jälle seapraad. Tundsin et pean põgenema. Aga kuhu? Olin  just eile vaadanud Ingriti pilti Viljandist. Tundus kuidagi kodune. Meenus puukütte hubane lõhn. Tallinna vanalinnas seda enam ei tunne. Kinnisvara arendajad on linna ära steriliseerinud. Lähim linn on Maardu. Maardus aga lõhnab pigem nõukaaja kui puukütte järele. Rakvere turgatas mõttes. Ladusin kaamerad kotti, tunnike poolteist sõitu  lahutas mind sihtkohast. Kohale jõudes, aga üllatas mind udu, selline külm ja karge. Algul arvasin, et pildistamisest ei tule miskit välja, et udu peidab kõik objektid endasse, aga ei. Õnneks liikus udu  lainetena. Algatuseks otsustasin üle vaadata Rakvere jõulukuuse.


Leidsin, aga hoopis sellise enne teise ilmasõja aegse kingsepa töökoja,kus ilutses selline silt.


Omamoodi aja sümbioos. See platvorm king võib pärineda lillelisest hipiajastust. Kui ta vaid oskaks rääkida, missuguseid lugusid ta võiks sellest ajastust pajatada. Eks need kes seda aega mäletavad, küll nad teavad millest jutt.
    Edasi viisid mind jõulukuuse otsingud künka jalamile. Peaaegu nagu Toompea nõlv. Trepiga ja puha.


Ning arvestades elanikonna suurust, võib seal olla treppi elaniku kohta isegi rohkem, kui Tallinnas Toompeal.
   Turninud sellest libedast ja järsust trepist üles avanes vaade kogu linnale.


Pöörasin kaamera ümber ja linna jõulukuusest endiselt mitte jälgegi. Hoopis Rakvere ordulinnus, lummav ja salapärane nagu lumekuninganna loss.


Otsin jõulukuuske edasi. Tee äärt palistasid tuldest valgustatud härmatunud oksad,

 
mis viisid mööda valgustatud jalgrada


Rakvere ühe sümboli - ürgveise ehk tarvase kujuni.


 Ära on lastud jäätuda nii tilkuv ila, kui ka suguline võimekus. Vaene loomake.
   Läbi pimeduse tungis taevasse, mingi salapürane kuma. Esimene mõte, mis peast läbi käis, Rakvere oma XX Century Fox või hoopiski Ленфильм, aga ei hingasin kergendatult Rakvere teater.



See linn suudab mind ikka ja jälle ülllatada. Vaatan "Valge daam",miskitpärast  meenub mulle Haapsalu.



Aga ei, hoopis Rakvere veekeskuse klaasseintega galerii, kus kulgevad valgetes hommikumantlites tundmatud graatsiad. Ainuke seos mis Haapsaluga hetkel meenub ongi veekeskus ja mudaravilad. Rakveres muda ei ole. Ilmselt siiski, kevadeti ja sügiseti on, aga iseasi, kas selles kümmelda kõlbab, ma kahtlen.
  Lõpuks leian ülesse ka kauaotsitud jõulupuu.


Tundub ,et ma pole ainus, kes seda puud on otsinud. Ka mees pildil, pildistas või isegi filmis,mis tõenäolisem, hardalt seda kaunist puud.


Kuna linn on nii väike, venitan kogu aastavahetuseks ehitud linna ühele panoraamile.
Ja siis veel viimane asi, selleks siirdun Rakvere ajaloolisele peatänavale.


Seisan, kaamera käes, keset tänavat  ja ahmin endasse puude ja briketi põlemise õdusat hõngu. Nostalgia, ehk ongi. Nüüd on süda rahul. Rakvere on uue aasta tulekuks valmis. Uus aasta tulekuks olen valmis ka mina.

                 HEAD VANA AASTA LÕPPU JA ALGAVAT UUT AASTAT

JÕULUD TALLINNAS

     Paganlikus traditsioonis oli jõulupuu igavese elu sümbol, mille juured ja oksad arvati hoidvat koos universumit. Vanal ajal oli see püha puu jumalate ees, mida selleks ka ehiti. Kristluse-eelsel ajal olid puud elu sümboliks ja jumaluste elukohaks.Kristliku jõulupuu tava algatas Martin Luther. Ta nägi Lucas Cranachi maalil puud, mille peal särasid tähed, ja see avaldas talle muljet, nii et ta ühe sellise koos põlevate küünaldega ehituna oma kodus ka üles seadis. Paganate elusümbol sai nii kristlikuks sümboliks.
      Arvatavalt püstitati esimene jõulukuusk Tallinnas turuväljakule Raekoja ette aastal 1441.Selleks hetkeks jäi veel Martin Lutheri sündimiseni pea neliküümend kaks aastat. Ajaloolased arvavad, et see võis olla isegi  veel varem, aga kahjuks või õnneks pole sellekohta säilinud ühtegi ürikut.
     Kuusk püstitati tavaliselt üks päev pärast talvist pööripäeva. Puu ei olnud suur, selle kandsid mehed Mustpeade majast Raekoja platsile oma õlgadel. Püsti pandud kuuse ümber tantsiti ringtantse ja lauldi. 1514. aastast pärineb rae määrus, mis keelas jõulude ajal kuuse ümber siivutute laulude laulmise. Nii et jõulud polnud vaid härduse, vaid ka elurõõmu väljendamise aeg.»



Jõuluajal oli kõikjal ohtrasti valgustust – tõrvikuid ja küünlaid, mida tänapäeval kipuvad välja tõrjuma kõikvõimalikud eletrilambid,kõikvõimalikes värvides.


 Ka muusosas oli jõulud paremini korraldatud. 25. detsember ja eelnev jõuluõhtu oli kirikus missalkäimise aeg, mida erinevalt tänapäevasest söömisorgiast, tähistati range paastuga pereringis. Ühesõnaga puhastati organismi,et siis alates 26. detsembrist ehk Püha Stephanuse päevast kaks nädalat järge mööda head ja paremat sisse ajada.


Pidustuste kõrgpunkt oligi Püha Stephanuse päev, mil oli lubatud ka maskeeritult ringiliikumine.
Linnatänavad olid rahvarohked ja lõbusad. Kirik oma teenistuste, pidulike rongkäikude, müsteeriumide ja protsessioonidega oli jõuluajal alati tavapärasest pilkupüüdvam ja teatraalsem ning erinevate gildide ja tsunftide liikmed esitasid etendusi, reklaamides enamasti oma toodangut.
Pidustustel, aga omakorda hoidis silma peal valvas vaimulikkond, kes ei lasknud sel väga hullusti  üle piiri minna. Ja nii see käis aastast aastase, kuni saabus nõukogude võim,



kelle algatusel lohistati kuusk Võidu väljakule.Kes see ikka Täitevkomiteest Raekoja platsi viitsis kõmpida. Ja eks ta oli omamoodi ju õige ka, sest sel peioodil oli tegemist nääri kuusega ning ühel korralikul kommunistil pidi ju  ikka selline püha asi oma akna all särama, et ikka õige jõulu tunne tekiks. Kuigi sel perioodil, sellest kõva häälega keegi ei rääkinud.


Siis saabus suur sula, ehk ülemineku aeg. Linnas pandi üles kohe kaks kuuske.Jõulukuusk Raekoja platsile ja näärikuusk Vabaduse platsile. Võidu väljakust oli vahepeal saanud Vabaduse plats,sotsialismist kapitalism ja kaupade defitsiidi ajasu oli asendunud finansilise defitsiidi ajastuga. Jõuti järeldusele ,et näärikuusk Vabaduse platsil on ebarentaabel ja ühel hetkel otsustati seda sinna, mitte enam toppida. Vabaduse väljakule kerkisid järgemööda koerakusetamise puud, aga sel pole jõulutega mittemidagi pistmist.Siis tekkis linnaisadel, kes kõik suurem osa olid ikkagi vanakooli mehed, idee - ühendada Vanalinna päevade defitsiidi turg jõulukuuse külge. Raekoja platsi pandi üles kuusk, ehitati vanad head putkad, pandi tuled külge ja siit sai alguse meie tänapäevane jõulumuinasjutt kohaliku käsitöö ja hõõgveiniga.


Kahjuks aga ka meie jõulu muinasjutus käib hea ja kurja võitlus, kus jõulusaani kodaraisse on kaikaid loopida üritanud nii lätlased, kui ka prantslased. Esimesed väidavad, et neil Riias olla hoopis Euroopa esimene jõulupuu aastal 1510 ning teised omakorda, et kusagil Sélestati väikelinnas Prantsusmaal leiti linna arveraamatust lõik aastast 1521, kus metsavahile makstud ehitud puu valvamise eest alates toomapäevast neli šillingit. Seda peavad nad seal Sélestatis maailma vanimaks kirjalikuks teateks avaliku jõulukuuse kohta. Olgugi usutavam oleks ehk ostu-müügi leping, aga mine tea äkki viimasel oleks üheks pooleks Mustpeade vennaskond, siis oh seda häbi.Lätlasi ma seevastu usun küll. Kuuskümmend üeksa aastat on piisavalt pikk aeg et isegi raske savitahvel hobusegaTallinnast  Riiga vedada. Andestagem neile siis nende veidrused.
                                         RAHULIKKU JÕULUAEGA KÕIGILE.

MULTIPLE EXPOSURE EHK MIS JUHTUB SIIS, KUI UNUSTAD OMA DIGIKAAMERAS FILMI EDASI KERIDA

  Kunagi, väga ammu, kui ma veel päris poisiklutt olin, mitte et ma enam ei oleks, sain ma sünnipäevaks oma esimese fotoaparaadi. See oli Smena 8M. Kindlasti tekib teil küsimus ,et mis see kõik siia puutub? Aga puutub küll. Nimelt, see sama Smena8M oli suuresti multiple exposure kaamera.Kui tänapäeva digikaameratel see on lisafunksioon, siis Smena8Mil oli see üks põhifunksioonidest. Peab möönma, et sellel funktsioonil olid ka oma head  ja halvad küljed. Headeks külgedeks võib pidada seda, et filmi kulus vähe, mis oma korda tähendab seda, et igat kaadrit  võis lõputu arvu kordi ülesäritada ja see ei olnud veel kõik. Kaadrit sai täpipealt niipalju ülesäritada, kui palju parajasti sa filmi edasi keerasid.Põhimõtteliselt sai kolmekümne kuue kaadrisele filmile lõppmata arvu kaadreid salvestada ja filmi praktiliselt ei kulunud üldse.Tõsi, ajalugu tänaseni kahjuks ei tunne ühtegi ühefilmi fotograafi, kes oleks maailmas tähelepanu äratanud või mingilgi moel kuulsust kogunud ja see omakorda oli tema halb külg.Ma ei taha ka öelda seda, et inimesed sel ajal kunstist aru ei saand, aga sel ajal oli rohkem korraliku kaadri saamine suur kunst ja kui te mind ei usu siis liikugem ajas tagasi ning kui te vaatate vanu pildialbumeid, siis multiple exposure pilte te sealt kindalsti ei leia.Kuigi, tuleb ka ära mainida see asjaolu, et juba siis kasutati ideaalse pildi,Ideaalse suure tähega, saamiseks fototöötlust ning kuna arvuteid ja Photoshopi (hilisemas tekstis PS) sel ajal veel ei tuntud, siis kasutati piltide ilustamiseks retušeerimist, millel me siinkohal, aga pikemalt ei peatu.
   Niisiis multiple exposure. Mõned minu fotosõbrad on õnnetud selle üle, et nende kaameratel sellist lisafunktsiooni ei ole. Mina jällegi endise Smena8M omanikuna ja suure skeptikuna ei saa sellest aru ,et kas see on õnn või õnnetus. Sellepärast ma otsustasingi teha selles vallas väikese uurimus töö.
   Kõigepealt rivistasin oma mägironija nupud diivani otsale üles,panin kaamera jalale ja vaatame mis saama hakkab.


Algatuseks lükkasin kohe kaameral multiple exposure sisse.Liikusin üle ülesrivistatud mängunuppude peade.
tegin kolm klõpsu ja siis oli kaamra kord. Nugistas oma ette hetke ja valmis ta oligi. Selline siis.
  Siis tegin kolm kaadrit veel ja tegin neist omakorda kihid ja sidusin PSiga kokku.


Tuleb tunnistada, sumbuursust on vähem ning kogu protsess on oluliselt paremini kontrollitav.
  Järgmisena ma ladusin nupud värvi järgi kõrvuti neljaks riviks ja volaa..... kaameral tuli uuesti menüüst multiple exposure sisse lülitada, Smena8M seevastu oli alati valmis nagu pioneerile kohane ongi.


Ja jällegi oli kaamera kord. Protsess suht kontrollimatu.Tulemus - pool loodis.


Siin kõik samuti nagu eelmisel, ainuke erinvus on selles et see on PS handmade ja koosneb erinevalt eelnevast neljast pildist. Tundub et hetkel siit enam rohkem välja ei võlu, pakkisin kola kotti ja sukeldusin öhe.
   Õues, värske õhu käes tundus, et hakkab tulema.



 See siis kaamera töö, kolm kaadrit ja muutuv fookus kaugus.


Tallinna pöörane liiklus. Fooris põlevad kolm tuld korraga ja ristmikule ledavad ainult ässad.


Tõeline virr-varr (Daz Kunzt). Nüüd tundus, et asi hakkas käest minema ning võtsin kinda käest. Pistsin käe kotti ja võlusin oma fotokotist matt musta lapatsi. Sellega olin juba ka FBs oma sõpru eelnevalt ehmatanud. Kui keegi ehmatusest osa ei saand, siis andke andeks.


 Panin säri kolmkümmend sekundit ja vahelduva eduga muutsin fookuskaugust ja muutmise hetkel katsin objektiivi suu lapatsiga kinni.  Sama tehnikat ilma fookukauguse muutmiseta  kasutasin ka järgmist kaadrit tehes.


 Sellist pilti jällegi multiple exposure teha ei võimalda ,minu kaamera oma vähemalt. Ta on lihtsalt liiga väle sellejaoks ja ennem võtab üksjagu aega, kui neid kolme kaadrit teeb ja mis veel kummaline,sarivõte koos multiple exposurega lihtsalt ei toimi.
 Ning siis läks trammiks.


Mis peale jäi? Buss Männiku buss.
Ja siis läks sambaks.


Vabaduse sambaks.Tegin igale erakonnale oma. Olgu siis topelt sammas IRLi oma, neil seal ikkagi kampsunid ja need muud. Teised jäägu teistele.

Conclusion:
Käesolevat  uurimust iseenesest ei tasu väga tõsiselt võtta,sest tegemist on siiki udugraafia valdkonda jääva kunstiga. Kindlasti ei käinud ma multiple exposure funktsiooniga sihipäraselt ringi ning kasutasin ka mett ja muid abivahendeid oma ideede elluviimiseks.
Mida me siis kõigest sellest järeldada võime:
*Nikon D80 on kehvem multiple exposure kaamera kui Smena 8M.
*Nikon D80 on ka suht aeglane kaamera ja võimaldab teha ainult kolm kaadrit korraga.
*PS iga on piltide kokkulappimine kontrollitav tegevus,kaamera teeb nii nagu oskab.
*Õnn on selle funktsiooni olemasolu neile kellel see olemas on,õnnetus neile kelle kaameral seda pole ja kes ei taha ka seda kasutada.
*Abiks võiks see olla sentimentalistidele,päikseloojangute pildistamisel.
*Võimaldab teha uduseid ja arusaamatuid pilte.
*Kindlasti on see lõbus tegevus.
*Sihipärasel kautamisel võib anda huvitavaid tulemusi.