RABASAARE, TÖÖLISASULA KUST ELU ON LAHKUNUD

  Kuigi Eestimaa on üsnagi tilluke paik, peidab ta endas kohti, millest pole me kunagi kuulnud või mis veel hullem võiolla ei kuulegi kunagi. Mulle ei meenu täpselt kuskohast  pärineb minu enda algne teadmine Rabasaare olemasolust, aga keegi tuttav, kes oli hiljaaegu Rabasaares käinud soovitas minna.

Rabasaare

  Rabasaare on tööstusasula, Lehtse turbatööstuse keskus, mis rajati eelmise sajandi kolmekünendate aastate keskpaigas, aktsiaseltsi Eesti Turbatööstus poolt, et toota turvast Rebase ja Läste rabast. Erinevatel andmetel on siin hiilgeaegadel elanud enam kui 500 inimest. Siin on olnud pood, lasteaed, klubihoone, söökla. 1970 aastate alguses turbarabad ammendusid. 1974. aastal turbavarumine lõpetati ja külal üritati hinge sees hoida täispuhutavate madratsite ja turvavööde valmistamisega. Kui aga 1992. aastal lasteaed suleti, lahkus töö ja parema eluaseme otsingul enamik Rabasaare elanikke ning täna ei ela seal enam ühtegi hingelist.

   Niisiis... Lehtse raudteejaama juurest tulles, tuleb ühel hetkel asfaldilt maha keerata. 2,6 kilomeetrit kruusateed ning keset metsa ongi Rabasaare asula värske silt. Tõkkepuu on ka. Samuti värske. Õnneks on tõkkepuu avatud ning muid keelavaid märke pole. Sõidame edasi. Saabume ühe endise tootmishoone esisesse parklasse. 

Räägitakse et asula on maha jäetud, aga autode hulga järgi on selle üle keeruline otsustada. Parklas olev teadete tahvel keelab meil autoga edasi liikuda ja annab teada, et meid jägib kaamera. Mis siis ikka. Liigume edasi jalgsi.

Ukse ees seisab kelk. Kummalisel kombel märkan hiljem asulas veel igalpool kelke, aga las ta olla.

 Toomishoone näeb seest välja nagu mahajäetud tootmishoone, samas on igalpool sildid et mitte siseneda, kõik omal vastutusel.

Teisele poole minnes saan aru, tõepoolest omal vatutusel. Oht on põrandast läbi kukkuda. Põranda plaat on piisavalt vindunud.

Nüüd seame sammud asulasse, otse kaamera suunas. Minek.

  Veel üks huvitav moment. Asumis on arhitektuurselt väärtuslikud kõik algsed hooned (eh.1936-37). Üksikhoontele lisandub hoonete ansambliline väärtus ning asula planeeringuline väärtus, sest Rabasaare puhul on suures osas tegemist ühe inseneri poolt kavandatud ja lühikese aja jooksul ehitatud tervikliku tööstusasulaga.

Algatuseks söökla.

Majas nr.12. Tänavanimi pole säilinud või pole teda olnudki.

Vaade seest.

Ma ei usu, et viimane söömaaeg.

Siin saame teada millest siin toituti.

See on väärtusetu nõukogude aegne juurde ehitatud ühiselamu. 

Huvitav kas sellest telekast on knagi vaadatud kunagi "17 kevadist hekte", "Vremjat" või "AKd"

Üksildane päkapikk.

Trepp.

Juhtkonna elamu.

Juhtkonna elamu abi kuur.

Ametnike hoone sisevaade.

Veel üks väärtusetu Nõukogude aegne tööliste maja.

Katuse kivid

Jalga lasknud ahi.

Vabaõhu tuba.

Kontori hoone.

Kontori töö tagajärgedega tegelemise abivahend.

Üksildane soolatoos aknal.

Kontorihoone seest

Esmamulje on kultuurimaja, aga ei ole. See on töökoda. Kultuurimaja ei olegi. Oli klubi, oli torniga kollane maja, aga  põles maha  2009 aastal.

Töökoda seest. Töökoja seinas oli auk kirjaga "kasutatud nõud". Söökla on päris alguses ning sealt siia  on üsna pikk maa. Äkki neil puudub seos. Silt on päris värske.

Kunagi olid siin kitsarööpmelised rongid.

 

Veel töökoda.

 

Ladu väljast.

Ladu seest.

Saun

 

Sauna taga Soodla jõgi.

Vanemtööliste elamu. Huvitav kas oskuste või vanuse järgi (rahulik maja).

Postkastid. Kunagi tulid siia kirjad, postkaardid pühadeks ja ajalehed.

Kiire lahkumine. Kõik mis autosse ei mahtunud.

Grillinurk.

Töölis elamu.

Kunagi peeti siin pidu. Pillimees on lahkunud.

Veel üks tööliselamu.

Puukuurid.

Motoristide ühiselamu. (1936)

Maja varemed - olemus teadmata.

 

Tööliste ühiselamu.(1936).

  

  Ongi ring peal. Olen alguses tagsi.  Tegelikult on ju olnud võimas raudteega  asula. Oma  murede ja rõõmudega. Siin on pulbitsenud elu. On tehtud tööd ja peetud pidu. Kes olid need inimesed kes siin elasid ja mismoodi nägi see elu siin välja. Kahju, et üks elujõuline asula on jäänud täiesti tühjaks, aga see on saatus. See on ühe ettevõtte asulate saatus.

  Tagasiteel autosse mõtisklen veel selle üle kui palju on sellest järgi kümne või kahekümne aasta pärast. Inimene võttis looduselt turvast, loodus võtab inimestelt vastutasuks asula. 

Aga ennem veel kui see koht täiesti hääbub saab temast  Eesti kaitseväe linnalahingute õppepaik, mistõttu kaovad täna turbatootjate asulas nähtavad vaated igaveseks. Käivitub 

unikaalne sotsiaalne eksperiment.  Kunagisest turbatöötlejate asumist saab eriline paik, kus hoitakse ühekorraga alles kultuuripärandit ja antakse tuld linnalahingutes. Eks aeg näitab....