MIS ASI ON EESTI LENNUNDUS JA MIDA ME SELLEST EESTI LENNUNDUSMUUSEUMIS TEADA SAIME

   Mis asi see Eesti lennundus siis on? Kui mõtlema hakata, siis polegi seda nii vähe. Esimese Eesti Vabariigi aegadest ei ole just palju teada ehk Lasnamäe vana lennuväli, "Saja lennuki" raamatust meenub nimi AVRO ja kaduma läinud lennuk "Kaleva". Viimane oli küll soome päritolu reisilennuk Junkers JU 52 ent tema alla tulistamine kraabib meie hingi veel tänaseni.
   Nõukogude periood oli juba oluliselt põnevam - "Aeroflot", MIGid, SUd ja TUd. Nuusutada saime läbi lennumudelite ka SAABe, Phantome, Jaguare, Harriereid ja üht teist veel. Nüüd, aga kus ajamerre on voolanud hulk vett on need külma sõja aegsed masinad jõudnud meie õuele, Tartu kanti, Eesti Lennundusmuuseumisse.
   Minuga juhtus niisugune õnnetu lugu, et jõudsin muusemisse kella viie ajal õhtul. Muuseum on aga lahti kuueni. Mul jäänud muud üle, kuna sinna kanti ei satu ma just liiga tihti, muuseum kiiresti läbi joosta. Tegin käigupealt mõned pildid, et siis kodus nähtut järelnautida ent pilte sai üsna palju ja nii ma otsustaingi neid teiega jagada ehk leiab pärast seda nii mõnigi tee sellese põnevasse maailma.


   Kõigepealt avanes vaade trepile. See oli omamoodi sümboolne. Mõtlesin "Starway to Heven"ning Trampisin trepist üles.
   Külastuse eest tuli välja käia seitse kohalikku euroopa raha ühe indiviidi kohta ja siis võis kõik see alata. Kiituseks olgu kohe öeldud, et suurem osa ekspositsioonist oli mõnusalt katuse all, värske õhu käes ning mõni ülbe võitu vihmasagar ei suutnud meie tuju rikkuda.
   Nii siis algatuseks nõukogude periood.

 TU 134A-3.

 Salong nägi välja nii...


ja juhi kabiin nii... Kaabiinis ol kaks kohta, tohutult juht nuppe ja näidikuid ning kujutage ette, lendurid pidid neid teadma une pealt.

 JAK 40 - T. Sellise lennukiga sai omal ajal isegi Tartust, lennata nii Moskvasse kui ka Musta mere äärde.


Tööinimeste salong nägi välja nii...


...ning nii nägi välja salong, milles lendasid tööeesrindlased...



...ja lendurite töötuba nägi välja nii. Oli ikka vilesid  ja kelli.


AN-2. Selle lennukiga, on mul, aga isiklik suhe. Peale õhkutõusmist öeldi : "Teie peatus. Astuge välja". Astusin välja, tõmbasin rõngast ja mälestus kogu eluks.

Samal ajal valvasid meie ööund MIGid ja JAKid. Mõni SU oli ka, aga nende tegudest Eesti taevas  ei ole palju teada.



JAK-28P. Hävituslennuk. Nõukogude armee parkis neid Pärnus, Uus-Sauga  ja Pärnu lennuväljal.

MIG 21. Hävituslennuk. Valmistas ameeriklastele Vietnami sõjas  tohutut peavalu. Tulistades alla nende F-4 Phantome kuni ameeriklastel sai villand. Tegid lennukooli " Top Gun", õppisid oma lennukitega lendama ning siis polnud MIGidel enam šanssi.


MIG 23. Hävituslennuk. Need parkisid meil üle Eesti. Haapsalus, Pärnus ning võimalik ka Tapal. 4 juulil 1989 aastal aga juhtus ühe sellise lennukiga kummaline lugu. Lennuk startis ühelt Poola lennuväljalt ja startides tekkis tal autopilooti sisselülitades mingisugune anomaalia ning piloot palus katapulteerumiseks luba. Luba anti ja lendur katapulteerus. Katapulteerumisest saadud löögist käivitus autopiloot ning lennuk lendas omapäid üheksasada kilomeetrit üle Euroopa kuni maandus Belgias ühte talumajja. Insideni käigus sai surma üks inimene ja Nõukogude liit pidi maksma Belgiale hüvitist, kuussada kaheksakümmendviis tuhat dollarit.


SU-24. Muudetava tiivaulatusega ründe ja pommitus lennuk. Neid leidus Ämari lennuväljal (ennemuiste Suurküla  lennuväli. Venekeelne nimetus аэродром Сууркюль ). Hellitavalt kutsuti neid Nõukogude Liidu mereväe pommituslennuvägi. Tänasel päeval on SU 24 kasutusel veel Venemaa õhujõududes ning nende keskmine vanus oli 2011 aasta seisuga 25 - 27 aastat. Pole ime kui nad vahel iseenesest alla kukuvad, gravitatsioon, mis teha?  Need, aga mis lendavad, osalevad  aeg-ajalt  naabritega peetavates sõdades ja Läänemerel toimuvatel NATO õppustel käivad nad ka. Peamiselt ameerklaste laevu narrimas. Tere tulemast. Külm sõda on tagasi.


SU-22M4. Usute või mitte, aga see lennuk kuulub NATO koosseisu. Meie Poola sõbrad lendavad nendega tänini ja kui mahti saavad käivad Eestis õppustel ka.

Aga ööune valvurei oli meil veel.

 Lokaator hiiliva vaenlase peilimiseks...




...ja rakette ja raketisüsteeme nende korrale kutsumiseks oli ka.
Vahelduseks, aga hüppame nüüd ventilaatorite maailma.


MI-2RL. " Mimino"https://www.youtube.com/watch?v=_5fns2_wa3o


MI-8. See on enim toodetud helikopter maailmas. Ta on suur ja kiirem kui Eesti kaitseväe Robinson, mistõttu lahigtegevuse käigus võib kasutada Robinsonide tõrjeks lüües neid kärbsepiitsaga alla. Eesti Vabariigis on olnud kasutusele Piirivalve Lennnusalgas.

   Nüüd natuke vennasrahvaste toodangut.

Kaks Tšehhi.


AERO L-29 DELFIN.



AERO L-39. ALBADROSS
Need kaks lennukit said mulle esmakordselt tuttavaks Tsehhi lõbustuspargist, kus keegliputkast soetasin endale kaks plastmassist lennukimudelit. Päriselus aga kohtasin L-39 Mõigu kohal, kus Venemaalt pärit Team Russi piloodid tegid efektset treening lendu ning vigurlendu on teinud nad ka Lennusadama kohal.

Kaks Rootslast.


SAAB JA VIGGEN 37. 


SAAB J35 DRAKEN.
Rootslasi oli veel, aga need kaks olid eriti südamelähedased. Neidki mäletan ma lennukimudlite ajast. Need olid kaks defitsiitset Ida-Saksalast.

Ja lõpuks meie armas NATO. Kui Migid valvasid meie ööund olid nemad meie vaenlased. Ja täna,
kui NATO valvab meie ööund, on Migid meie venlased. Tundub vist ajaloo vingerpuss.



Hawk HW-326. Oma olemuselt sarnane L-39. Õppe ja treening lennuk. Tuttav on ta ka samal põhjusel kui L-39. Ka nemad on meie taevalaotuses trikke teinud. "Red Arrows" kui keegi mäletab.


F-104 Starfaigter. See lennuk oli omas ajas nii problemaatiline kui ka võidukas. Tema nimel on mitmed ametlikud ja mitteametlikud lennundus rekordid. Eriti mitteametlikud.




Mirage III RS. Mirage III on kuulus selle poolest, et selle lennuki juurde kuulub üks spioonilugu. Nimelt, eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel pani Iisraeli salateenistus Mossad selle lennuki joonised prantslastelt pihta ja tegid nende jooniste järgi omale hävitaja Kfir ja tagatipuks oli see veel täiesti lennuvõimeline lind. Tegi isegi pauku ja lasi rakette ka.

   Saigi läbi. Rännak läbi Eesti Lennundusemuuseumi. Minge ise kohale. Soovitan soojalt. Varuge aega.
                                                       T E A T E  M I K S ?
                                             Seal saab kõike oma näpuga katsuda.

Täpsem info: http://www.lennundusmuuseum.ee/page.php?action=show_page&page_id=9&lang=1

KITSARÖÖPMELINE RAUDTEE VÕI OSA SELLEST, MIS LAVASSAARE RAUDTEEMUUSEUMIS VEEL ALLES ON

   Sissejuhatuseks olgu kohe öeldud, et kitsarööpmeline raudtee on rongiliikluseks ehitatud rööbastega raudtee, mille rööbaste vahekaugus on väiksem kui 1435 mm. Eestis on olnud kasutusel raudteid laiusega 600mm, 750mm, 900mm ja 1067mm. Täna on neist veel kasutuses 900mm raudtee maa-alustes põlevkivikaevandustes ja viimast, 1067mm laiust raudteed kasutab Tallinna tramm.
   Esimene kitsarööpmeline raudtee  Eestis, rajati Kunda tsemenditehasesse 1886 aastal. Sellele järgnesid 1888 aastal Tallinna tramm ning esimene rongiliikluseks mõeldud raudtee avati 1896 aastal Valga ja Pärnu vahel. Edasi jõudis kitsarööpmeline raudtee 1897 aastal Viljandisse ning 1900 aastaks oli ta ka laienenud Tallinnasse. Tegemist oli eraraudteega, mille omanikuks oli Esimene Juurdeveoraudteede Selts.1923 aastal raudtee riigistati ja 1926 aastal ühendati ta Eesti Raudteega ning  1939 aasta seisuga oli raudteevõrgu kogupikkus 909 km. Lisaks sellele oli veel hulgaliselt kitsarööpmelisi tööstusraudtee harusid ning kitsarööpmelist raudteed võis kohata ka mitmetel Eesti saartel nagu Saaremaal, Hiiumaal, Muhumaal, Vormsis, Naissaarel, Aegnal ja Aksil.
   Vahepeal kättejõudnud II ilmasõda pidurdas oluliselt kitsarööpmelise raudtee arengut, kuid enim veel pidurdas seda Nõukogude okupatsioon, kes nägi kitsarööpmelise raudtee struktuuris ohtu oma ideoloogiale kui ka kõlbmatust sõjalise strateegia elluviimisele Nõukogude Liidu lääne piiril. See viis omakorda kitsarööpmelise riigiraudtee likvideerimiseni aastatel 1957 - 1975.
   Kui Tallinna tramm ja Eesti Energia põlevkivi kaevandused välja jätta, siis tänaseks päevaks ei ole kitsarööpmelist raudteed säilinud just liialt palju. Me mäletame või tunneme ära üksikuid raudteetamme, jaamahooneid, mõnd raudteesilda ja siin-seal Eestimaa peal on säilinud ka mõned töökorras kitsarööpmelised raudteelõigud. Ent suures plaanis on ta siiski rännanud igavikku. Me ei mäleta neid ronge sõitmas ja meil puudub ka nende rongidega sõitmise kogemus, kuigi minu varases lapsepõlves olid nad ju olemas. Rahumäe rautee sild ja vana raudtee tamm Vanaka künka taga, aga ei rohkemat.
   Nii-siis Lavassaarde....
Raudteemuuseumi aial ilutses niisugune silt, värav oli lahti ja astusime sisse.


Värava lähedusest rohelisest vagunist soetasime sissepääsu lubava dokumendi.


Kripeldama jäi pileti lõpus olev kiri "Tulge teine kord rongiga sõitma". Hiljem selgus, et rongiga saab sõita ka, aga seda ainult laupäeviti.
Aga nüüd ajas tagasi...

Auruajastu.

Näha sai kahte auruvedurit, vaguneid (neist on raske aru saada missugune on ja missugune ei ole auruajastu vagun) ja mõnigaid raudteega seonduvaid vidinaid ning kola.


Auruvedur ВП-1-899. Ehitatud Votkinski tehases 1951 aastal.täismass 16t+12t, kiirus 35 km/h


Auruvedur HF-11017.Valmistaja: Henschel/Saksamaa. Ehitatud on ta 1941. a. Chrzanow’i tehases okupeeritud Poolas, Saksa Wehrmachti jaoks. 1941-1942 kasutati vedurit Stalingradi rindel. 1942 siirdus vedur koos väeosaga Baltikumi ja sattus Lätisse. 1945. a. sai vedur tähiseks TI-901 ja töötas Läti Raudteel ning Ligatne paberivabrikus.Täismass 17t + 12,5t,Võimsus 110 hj,maksimaalne kiirus on 30km/h.
 

Pöörang


Auruvedurite veevõtu kraan


Semafor.


Raudtee naelad.


Depoo. See hoone võis varjata veel auru ajastust nii mõndagi, aga tema uksed jäid meile saladuslikult suletuks.

Moodne aeg.

   Moodne aeg on moodne just sellepärast, et siis tekkisid kitsarööpmelisele raudteele kõiksugu moodsad masinad. Nad olid auruveduritest oluliselt kiiremad ja neil ei olnud vahepeal  vaja teha vee tankimiseks kahekümne minutilisi pause. Tõsi otsa vaadates tundub nagu oleks tegemist laiarööpmeliseraudtee veduri 1:2 koopiaga et mitte öelda pojaga.

Vedur ТУ2.  Ehitas neid Kaluuga masinaehitus tehas. Nad kaalusid 32 tonni ning nende tehase poolne kiirus oli 50km/h . Raske jalaga masinistid  on neist välja pigistatud ka 76km/h. Võimsust on veduril 300 hobujõudu.


Vedur ТУ2-094 valmis 1957 aastal. Tehasest saabus ta otse Eestisse, Eesti Raudteele. Aastal 1973 anti üle Valmiera depoosse (Läti) ja aastal 1980  Panevėžys depoosse (Leedu). 2008 aasta novembris saabus tagasi Eestisse, Lavassaare muuseumraudteele kus ta 2010 aastal restaureeriti.


Vedur ТУ2-101 valmis samuti 1957 aastal. Teadaolevalt kuni 1971 aastani asus Tallinnas, edasi kuni1975 aastani sõitis ta Alsuga-Kuldinga liinil pärast mida, anti ta üle Kohtla-Järve lasterauteele kus ta asus enne Lavassare raudteemuuseumisse jõudmist 1988 aastani.

Vedur ТУ3. Ehitati Tšehhoslovakkias CKD-Sokolovi Praha tehases. Aastatel 1957-1958  tellis NSVL neid Tšehhoslovakkiast 45 tükki. Algselt planeeriti osta 200 vedurit ent hiljem tellimust muudeti.
Kiirus on tal 50km/h,Võimsust 300 hobujõudu ning kaal on 30,5 tonni.


1957 aastal saabus ta otse tehasest Paneveezise depoosse. Alates 1964 aasta novembrist oli kasutuses Väikese Oktoobri raudteel Leningradis ning alates 1990 aastast sai temast muuseumi eksponaat Lavassaare raudteemuuseuis.

Vedur ТУ4. ТУ4 vedureid toodetii Kambirski masinaehtustehases vahemikus 1962 -1974 peamiselt metsa- ja turbatööstuse tarbeks.Võimsust oli veduril 250 hobujõudu, täismass 18 tonni ning kiirus 50km/h.



Vedur ТУ4-729. Ehitusaasta 1966.


 Vedur ТУ4-1781.Ehitusaasta 1969.

Vedur ТУ6A. Ka ТУ6A vedureid toodetii Kambirski masinaehtustehases. Toodeti ajavahemikus 1973-1988. Kokku ehitati 3915 vedurit ning tänasel päeval on ta Venemaal üks levinuimaid kitsarööpmelise raudtee vedureid. Kiirus oli 50km/h, täismass on 16 tonni ja mootrivõimsus on 200 hobujõudu



Vedur ТУ6A-0740 on ehitatud aastal 1975 ja 2008 aastast alates on ta olnud kasutusel Tootsi Turbatööstuses.



Iseliikuv rootorlumekoristus masin ТУ7Р. Projekteeriti ta Kambirski masinaehitustehases 1978 aastal veduri ТУ7 baasil.Pildil olev ТУ7Р-0084 on ehitatud aastal 1985 ja alates 1996 aastast on ta Tootsi Turbatööstuse omanduses.



Raudtee ülesõit.



Kolmeteljeline reisjateveo dreziin ПД1.1953 aastal alustati  ПД1 toomist Sverdlovi nimelises tehases Gorkis kus toodeti neid 1954 aastani ning siis anti nende tootmine üle Demihovski masinaehitus tehasele kus toodeti neid 1974 aastani. Mõeldud oli ta materjali ja tehnilise personali veoks remonditavatele või ehitatavatele raudtee lõikudele. Kui ma talle esimest korda otsa vaatasin meenus mulle mutt. Ei te küll miks.


Iseliikuv diiselelektri jaam ЭСУ2Б-2. Toodeti neid ajavahemikus 1972 - 1988 Gubinski masinarhitus tehases. Kokku toodeti neid 1034 masinat. Kiirus 40km/h, kaal 17 tonni,


Lumekoristus masin СЩС-153. Kahjuks ei ole sellest masinast rohkem suurt teada,mida teiega jagada.(Vähemalt minul)


Mootorvedur МД54-4. Mootorveduri МД54-4 tootmist alustati 1962 aastal. Toodeti teda kolmes tehases Istinski- ja Kambirski masinaehitusteahases ning Kalininski ekskavaatoritehases. Toodeti neid aastani 1973-1974 täpne kogus pole teada ent teada on, et nei ei ehitatud vähem kui 4849 tükki.

Elektrivedur K-10 erinevad modifikatsioonid.








Muuseumi hoone. Mida ta sisaldab ? Seda ei saa muidu teada kui peab ise kohale minema.





























Tundub nagu kogu selle loo oleks kirjutanud vedurijuhi vanaisa. Kuiv ja igav. Täis tehnilisi termineid ja fakte. Põhjus on lihtne kui muuseumis oleks igal veduril olnud infosilt juures ei oleks mul omal käel tulnud seda otsida, et teada  saada mida ma üldse vaatamas käisin.