Nii nagu kokku sai lepitud on auto maja ees,loobin oma kola autosse ja minek.Uurin tasahilju kuhu, ainuke vastus mis saan, et tegemist sala järvega.Kui sala siis sala.
Tartu maantee.Ülemiste järve kõrval tohutud kraavid ja alles nüüd ma mõistan.Tallinna linn teeb Ülemiste vanale jokki. Maantee sisse on kaevatud kraav mida mööda lastakse Ülemiste järv vaikselt tasahilju Emajõkke voolata ja nii ei saa Ülemiste vanake linnalt uputamis ähvardusel raha väljapressida.
Jüri rist ja peagi olime ka Kose seljataha jätnud, lootsin et ka politsei aitab meie retke jäädvustada,aga kaamerad tee ääres ei sähvinud.Ju polnud kiirus piisav või polnud kaamerat parasjagu kodus, aga nii läks.
Ja olimegi kohal. Mülklik-künklik metsatee. Pärast mõningast ekstreemset laskumist leidsime end keset tasast maad, lõkkeplatsi äärest ja uskuge või mitte, me polnud ainuke maastur seal keset metsa.
Aga koht kuhu jõudsime oli imeline.
Vot nihuke vaade ... avanes koheselt ilma, et me midagi oleks pidand tegema.
Ja niisugust laudteed mööda sai edasi järgmise järveni.
Teine järv oli suurem ja suures kala lootuses suundusime tegelt algatuseks sinna.Üsna pea aga sai selgeks,et kalavarustus osutus selkorral üleliigseks.Vähemalt hea oli see et tuule vastu aitas ikka, lisa kilogramm ei lasknud end nii lihtsalt laud tee pealt ära puhuda.Ja nii ma siis otsisin seal sügist.
Männid need igastahes pole
Ikka kohe päris sügis,punane raagus ja plekiline.Jube!!!
Kuigi ma seeni ei planeerinud pildistada, siis järsku keset metsa üllatus.
Kaks murumuna nagu tõelise elumehe mälestusmärk,soojendas end kuldse õhtupäikese käes,et kohe ilus vaadata.
Tahtsin veel mäkra ,tetre ja metsiga pildistada ,aga see poleks old teiste vaatajate jaoks aus,tegelt ma pildistasingi, aga vahepeal hakkas pimedaks minema ja välk peegeldus oma inetul moel plekitahvlilt tagasi.
Samuti olid jahimehed vahepeal metsa paugutama tulnud nii et me soome keelt rääkida ja teineteisele sarvi igaljuhul teha ei julgenud.
Nagu ikka, ei ole sa kirjeldustes värvi tagasi hoidnud. :) Vaated on uhked. Mulle tundub, et ma olen seal salajärvede juures mõned aastad tagasi käinud, kui need asuvad Paunküla veehoidlast teiselpool tartu maanteed ;) Seal oli veel üks järv, mis oli rikkalikult vesiroose täis, mis hetkel muidugi ei õitse enam ... aga see laudtee kahe järve vahel oli nii uhke, et seal võiks suisa ratsahobustega liikuda ... või siis pisema kaarikvankriga ;)
VastaKustutaNo mida sa hing veel tahad, kaunid pildid ja mõnus tekst sinna juurde :) Ajas ikka itsitama küll :)
VastaKustutaOh sind sõnameistrit- naera nii, et silmad märjad!
VastaKustutaJa ei mina pole vist sinna metsa enne saanud...kui siis pioneeriks olemise aegadel....
Sammusin mõtetes kaasa. Oli lahe!
VastaKustutaSattusin täna ka koos matkama ja lugema - igatahes lõbus oli - tänud!
VastaKustuta