SINTLASTE VAATLUSRETK "KUIDAS ELAD KEILA - JUGA" (vol.1)

   Sissejuhatuseks peaksin vist mõne sõnaga lahti seleltama, kes või mis on sintlased.Iseenesest pole seal midagi keerulist.Sintlased on inimesed, kes elavad sellises kaunis kohas nagu Sindi.Mis koht see Sindi on? Sindist ei ole palju teada.Räägitakse, et ta on linn - seal on pais, tekstiilivabrik,  majavalitsus ja, et ta asub Eesti lääne poolse, soojema mere, Pärnu kaldast 14 km kaugusel, sisemaal ja, et seal kasvavad tavel ananssid. Aga nüüd retkest.
   Retk sai alguse nii, et OO seinal oli ilmunud vastava sisuline postitus. Kokku ei saanud lepitud midagi. Oli vaid üks umbmäärane saabumis aeg ja kes täpselt tuleb polnud samuti teada. Meie - mina, Katrin ja Max saabusime sündmuskohale esimestena ning mõne aja möödudes saabusid ka Jüri ja kaks sintlast Helen ja Helle. Ma olin juba vahepeal joale jõudnud väikse tiiru peale teha ja juga nägi esimese hooga välja nii.

Iseenesest ei midagi lummavat. Juga oli üleni jäätunud, päike oli vastu. Tohutud inimeste hordid, nagu ka ma ise, üritasid joast kunsti, fotoaparaatide abil välja imeda. Ent juga oli halastamatult vankumatu - külm ja karge.

See oli ainuke töötav joa osa.

Ja sellise kolbaaltarit meenutava jäämoodustisega püüdis juga inimesi hoopiski endast eemale peletada.
   Aga nagu ma ennist ütlesin olid vahepeal saabunud Jüri ja kaks sintlast. Moodustasime üheskoos rõõmsa vaatlusrühma ja asusime kohe juga ja kõike teda ümbritseva vaatlema.
   Pean siin kohal ka hoiatama, et järgnev materjal on kitsalt minu arusaam kogu meie retkest ja ei pruugi ühtida teiste retkel osalenute arusaamadega, samuti ei pretendeeri ta absoluutsele tõele, aga olgu - vaatame:
Algatuseks pildistasid hilisemad saabujad juga.

 Joa pildistjaid oli selleks hetkeks kogunenud kaks kihti - ülemine ja alumine kiht.
Ja mina ,kes ma olin juba joa üles pildistanud, sain mahti kaameraga ringi hiilida ja ümbritsevat piiluda.
Kõigepealt ma kõndisin katuseid mööda

 siis killuke seina

ja all ma olingi. Siin kohtusin ma kolme tõeliselt innovatiivse asjaga.
Kõigepealt ronitaimede aia kinnitus.

 Venemaa autotööstuse ime. Mõningate sittuva koera elementidega, aga muidu ilus

Chevrolet Niva.
Rohelise energia tugisammas,hingõhu turbiin.

Räägitakse, et kui jõuad selle käima puhuda, võib sellega ära toita kõik Eesti külad, aga teadaolevalt pole sellega veel keegi hakkama saanud.
Vahepeal pildistasime Maxi.

Tõeliselt rõõmustav üllatus.Keila-Joa loss on saanud uue hingamise.

Praegu näeb ta välja nii

ja kunagi ammu nägi ta välja nii.(Gravüür pärineb lossi tutvustavalt plekk tahvlilt)
Tuleb tänada inimesi, kes hoolivad meie kultuuripärndist ning kellel on tahet ja võimalusi selle säilimisse investeerida.
Nüüd vaatame Keila juga puu otsast.

Ronimine tasus end ära, kes ja kuhu, jäägu see sel korral selgusetuks.
   Vaatamata ilusale talveilmale oli ka neid, kes  veetsid oma vabaaega kelgutades

ja osad, kes lumepeal niisama ei libisenud, kasutasid selleks mootorit.

Vahepeal pildistasime Maxi

 Tasahilju olime Keila-Joa rahvuspargile ringi peale teinud. Veel viimane pilguheit Keila jõe alamjooksule

 ja mõisa endisele keldrikompleksile

ning uueks sihtkohaks sai võetud Pakri tuletorn.

                                                                                                                                        Jätkub...