HINGEDEPÄEVA KULTUURIRETK

   Üldiselt on looduses igal aastal nii,et kui suvi mööda saab, siis saabub sügis. Alguses on sügis kuldne, aga mõne aja möödudes langetavad puud kõik lehed ja siis see sügis nii väga kuldne enam ei olegi. Nii ka sellel aastal. Tegime plaane, mis me tegime, aga kui kuupäev paika sai, oli selge, et puud on raagus ja valget aega pole ollagi. Samas on see  hea aeg õppida midagi uut ja pildistada  kultuurmaastikke, olgu nad sellised nagu nad siis on.

   Kogunesime nagu rändlindudele kohane Põltsamaa lossi parklas. Kaugemalt tulijad saabusid ennem ja lähedalt tulijad pisut hiljem, aga ühel hetkel olid kõik kenasti kohal.

   Olgu veel ära öeldud, et algselt pidi olema esimene kultuurmaastik Puurmanni loss. Kuna aga ta on eriti ilus, siis, et mitte teha kadedaks neid, keda sel korral kohal polnud, otsustasime jätta ta juba sinna pimedamasse otsa kus peaaegu midagi ei ole näha. 

   Aga nüüd Põltsamaa kultuurmaastik.

Parklast vaadatuna nägi Põltsamaa kultuurmaastik välja nii.
    Muidu koosneb ta Põltsamaa lossist ja veel komlest eraldi osast: kirikust, pART galeriist ja veinikeldrist.

Kirik

    Kiriku ajalugu on nii kirev,et raske on aru saada, millal ta täpselt ehitati ja siis jälle maha lammutati ja siis jälle üles ehitati. Teada on vaid see ,et seda on tehtud korduvalt ja viimati toimus see II ilmasõja ajal. Pärast mida ta muidugi jälle üles ehitati.

Kirik nagu te isegi aru saate on see torniga hoone seal keskel.

Sisse ja väljapääs.

Võimas lühter

Altar peaaegu kogu tema hiilguses.Tegelikult on sellel altaril kaks altarimaali. Kui te kunagi satute siia kirikusse, siis hiilige tasahilju altari taha ja piiluge ümber nurga.

Ja siis ta avaneb - altari täies hiilguses.

Kahekordne puit rõdustik. Peenemas keeles oreliprospekt.

Kantselei

Vitraazaken

Orel

Mehike orelilt

Kiriku lauluraamatud.

Nüüd peaks olema jälle sisse ja väljapääs ,aga kuna pilt eespool olemas, siis püüan ennast mitte korrata.

pART galerii

   pART galerii on Põltsamaa kunsti süda. Siin saime me eriti sooja vastuvõtu osaliseks ning saime osa kogu sellest suurest kunstist mida see väike maja endas kütkeb. Tõsi, piltidel on kajastatud küll köögi pool,aga palju põnevat leidub siingi.

  

Sõnad on siin liigsed. Siinkohal kummardus ja suured tänud Ethel Hakkajale, kes seda kõike, meile tutvustas.

Veinikelder

   

   Veinikelder on selle kultuurmaastiku põnevaim koht. Siin asub muuseum, aga samas saab degusteerida ka veine või siis ei saa. Alkoholi  poliitikasse suhtutakse siin igaljuhul tõsiselt. Teadupärast on eestlased alkoholi tarbimiselt euroopas esirinnas ja alkoholi surmade poolest lausa esikohal ning võitluses eestlaste tervise eest on mindud isegi nii kaugele, et minule siin igal juhul veini ei müüdud. Muidugi tervis ei pruuknud olla ainuke põhjus. Grupp läti turiste tühjendas parajasti oma põisi, kui me siia saabusime ja siis kogunesid nad rõõmsalt laudade ümber, et põisi jälle veiniga täita - eksport, mis teha. 

Vein võib olla.

 Korkimis masin.

Sidepidamis vahendid.

Tootenäidised kaasaegsed

Tootenäidised eelajaloolised.

Elegantselt irvitav veinipudel.

Sisse ja väljapääs. Peamiselt väljapääs siiski.

   Vahepeal oli päike pilve taha tulnud ja ilm oli just nii paras kui ta rabamatka jaoks tarvis oli, aga üsna ruttu sai selgeks, et sama põnev kui rabas käia on ka käia Betti Alveri jalajälgedes. Eriti lihtsaks tegi asja veel tõsiasi, et kõik tema jalajäljed oli kokku kogutud sellesse helesinisesse majja.

Algatuseks loosime välja ema ja isa, et perepiletiga sisse saada, kuidas see täpselt läks sellest ei saanud keegi aru, aga kõiki meid lubati sisse ja kõik jäid ka igastahes rahule.

Muuseum oli  minimalistlik, väike ja kena.

Ajastu hõngu lisamiseks olid välja pandud mõned vanad asjad. Triikraud.

Sumadan. Aga rohkem ma helesinise maja sisust pilte siia ei pane. Kelles tärkas uudishimu läheb kohale ja saab sellest vahetult osa. 

Jõgeva

Linnulennult näeb linn välja nii.

Ja läbi koera silamde nii.

Kolm märgistamata posti

Tume kuri asi.

Sööstumarket

Veel on Jõgeval vanalinn ja vanalinn näeb välja nii.

Üks vana maja oli veel ,aga see põles kuulu järgi maha. Taastama seda maja ei hakatud, sest siis oleks maja uus olnud.

Keset linna ilutses veel üks omanäoline viit. Iphone omanikud Suur 3 ja Androidi omanikud Lai 4.

Märkamatult oli väljas juba piisavalt pimedaks läinud, et paras aeg oli külastada viimast kultuurmaastiiku Puurmani lossi

Väljast nägi ta välja nii.

Sisemus nägi välja nii.

Ja ahjud ja kaminad nägid välja nii.

Seest nägi välja nii.

   See oli kõige mõnusam hetk Puurmani lossi pildistamisks. Hiljem läks isegi veel mõnusamaks, aga see sobis ka hästi LR i õppimiseks. Mina algul arvasin , et toimub kirjandus õhtu, et uurime "Loomingu Raamatukogu", aga see LR osutus millekski hulka huvitavamaks asjaks.

   Vahepeal tegelikult tegime ka ringi peale Saduküla ringile ja aknast vaatasime suurfarmi tulesid ja siis saabus õhtu üllatus. Hingede päeva lõke tiigi saarel. Saarele pääsemisks tuli läbida tõeline kadalipp. LED lampide valgel nagu tõelised skaudid liikusime tasa või siis mitte nii tasa, mööda härjasilmi meenutavate lehmakookidega kaetud karjamaad.Äkki ei olnud karjamaa, aga lehmakoogid olid ja vesised silmad olid ka. Ehk ikka oli karjamaa.

Nagu kõik head asjad ikka, saavad nad ükskord otsa. Nii ka sel korral. Lahkumis kallistused ja kõik muu sellise jätan ma seekord kirja panemata. See kõik on nii kui nii olemas ja kõik teavadsed ise ka.

SPECIAL THANKS :

Katrin ja Annika - korralduse ja vastuvõu eest

Jüri - LR koolitamise eest.

Katrin (Minu enda oma) - poolte piltide eest ja kõige muu  laheda eest ka