RAKVERE VANAVARA LAAT EHK TAGASI ENSV-SSE

    Laat on teadupärast suur turg, mida peetakse kindlas kohas ja kindla ajavahemiku tagant. Lisaks kauplemisele on laadal veel mitmesuguseid lõbustusi ning meelelahutust. Nii oli see ka siin. Algatuseks aga, tuli luhvtitada kolm eurot nina pealt täiskasvanutel, üks euro nina pealt õpilastel ning ühtegi eurot ei pidanud luhvtitama need kel pikkust alla ühe meetri. Minu jaoks on see küll pisut aru saamatu. Tegemist ikkagi kaubandus üritusega. Kuigi, vanavara laada puhul ei oleks ma nii kriitiline. Omab ju siin ringi jalutamine museaalset ja nostalgilist lisaväärtust.

    Et laada meeleolu veelgi paremini edastada, siis pilte vaadates kujutage ette, et taustal mängib ansambel, vanu eesti hitte ja laulja laulab neid pisut läbi nina ameerikaliku aksendiga, nii nagu see nõukogude ajal tavaks oli, kolhoosi pidudel.

    Nüüd, siis kui laada meeleolu loodud võib alustada pisukest nostalgilist retke läbi aja.

Laada raames oli välja kuulutatud auto oksjon ja vanatehnika näitus. Autodel on see hea omadus, et nad kvalifitseerusid mõlemas kategoorias.

Moškvits 401

Zaporožets ZAZ -965
Stiilsete autodega olid ka kohale tulnud ka kaupmehed ise.

Oli OPEL

ning oli veel masinaid mida mul määratleda ei õnnestunud.

Leidus siin ikka igasugust kraami. Isegi suitsu sõpradele ja pärinesid need ajast,mil eesti keeles puudus sõnadepaar "tubaka aktsiis".

Mahorkatubakas. Räägitakse koguni,et mõned suitsetasid teda, aga mõned kasutasid teda taimekaitse vahendina.

Ning maal peeti pidusid. Lauldi ja tantsiti Saksa DVs toodetud Weltmeistri helide saatel.

Ei tea milleks küll seda pudelit kasutati?

Aga sporti tehti ka.

Oli oma Miška ning talvel inimesed suusatasid. Lund räägitakse oli rohkem ning valgem oli olnud ta ka.

Suusatajate tarvis toodeti ka erinevat värvi suusamäärdeid.

Ja parimatele anti märke, ikka autasuks.

Inimestel oli raha. Räägitakse, et selle eest midagi osta ei olnud, aga sellegi poolest raha  oli.

Ja aega oli ka.

Kohviamasinatest ei teadnud siis veel keegi midagi, samovarist olid inimesed juba kuulnud.

Mööblit teadsid inimesed ka. Nagid.

Pisukene nuku mööbel. Sellest ei osanud nõukogude aegsed lapsed isegi unistada.

Ja seda kõik partei ja valitsuse valvsa silma all.

Leninid.

Ja lõpuks, alati leidus kusagil keegi, kes millegi eest vatutas.