KUI MA TARTU BOTAANIKAAIA ORHIDEEDE NÄITUSELE JÕUDSIN OLI NÄITUS JUBA NÄDAL TAGASI LÕPPENUD

   Kui ma Tartu Botaanikaaia orhideede näitusele jõudsin oli näitus juba  nädal tagasi lõppenud.  Niisuguse klassikalise "Kevade" algusega võib seda lugu alustada küll, sest just nii see parasjagu juhtus ning ega see kevad ise ka, teab mis kaugel ole, aga nii palju siis kevadest.
   Orhideedest, nende liikidest ja olemusest olen siin eelpool juba põgusalt kirjutanud, hooldamisest ja kasvatamisest pisut vähem, aga täna sain aru, et kui kodustes tingimustes neid pidada ei taha, siis nend hooldamine on väga lihtne. Nimelt, kõige paremini või siis kõige muretumalt, on vist isegi õigem öelda, on nad just hooldatud botaanikaaias ja teistes sellelaadsetes kohtades. Mitte midagi ei pea tegema, isegi kastma ei pea. Ma isegi ei kujuta ette, et luues kodus orhideele soodsaid kasvutingimusi, peaksin leppima eluga saunas.
   Niisiis näitus. Tegelikult oli mul selline kartus, et äkki ma ei näegi ühtegi orhhideed, aga mulle meenus, et olles eelnevalt Tartu botaanikaaeda külastanud, olen seal näinud ka muul ajal orhideesid õitsemas. Taim on ikkagi elusolend ja neid nagu museaale kuhugile pimedasse panipaka tolmuma ei topi ning nii ka oli.

Kohe sisse astudes avanes meile õitsevate orhideede värviline maailm.

              

              

Neid oli erineva suurusega,

erineva kujuga,

                     

ning vägagi rikkaliku värvikombinatsiooniga õitega isendeid.

                  

Vaadeldes ühtesid, ilmusid välja teised.

                     

Lisaks lilledele oli esindatud  ka üks tüütum, vastupidavam ja salakavalam taimekahjur, puuder-ehk villtäi.

Tema levik orhideedel, oli üsnagi ulatuslik.

Ent orhideede vaatamist see ei seganud,

       sest tegelikult avastasin ma villtäid alles kodus, pilte sorteerides.
         
                     

                     

                     

   Ja lõpetuseks pärl. Lendava draakoni kujuliste õitega orhidee vasakul. Tegelikult oli mul õnne. Käisin sealt korduvalt mööda ilma,et oeksin teda märganud. Alles pärast seda kui botaanikaaia töötaja temast mulle rääkis, läksin teda eraldi otsima ning pärast mõningast otsimist lõpuks ta üles ka leidsin. Niisugune näituse järgne rännak siis. Usun, kes Tartus, Botaanikaaia lähedal elab ja veel orhideesid vaatamas pole käinud, aga tahaks, jõuab veel neid vaatama minna, ennem kui villtäid nad nahka panevad. Kui orhideed on otsas ja villtäid nälga surnud on juba uue näituse aeg.