JÕULUD TALLINNAS

     Paganlikus traditsioonis oli jõulupuu igavese elu sümbol, mille juured ja oksad arvati hoidvat koos universumit. Vanal ajal oli see püha puu jumalate ees, mida selleks ka ehiti. Kristluse-eelsel ajal olid puud elu sümboliks ja jumaluste elukohaks.Kristliku jõulupuu tava algatas Martin Luther. Ta nägi Lucas Cranachi maalil puud, mille peal särasid tähed, ja see avaldas talle muljet, nii et ta ühe sellise koos põlevate küünaldega ehituna oma kodus ka üles seadis. Paganate elusümbol sai nii kristlikuks sümboliks.
      Arvatavalt püstitati esimene jõulukuusk Tallinnas turuväljakule Raekoja ette aastal 1441.Selleks hetkeks jäi veel Martin Lutheri sündimiseni pea neliküümend kaks aastat. Ajaloolased arvavad, et see võis olla isegi  veel varem, aga kahjuks või õnneks pole sellekohta säilinud ühtegi ürikut.
     Kuusk püstitati tavaliselt üks päev pärast talvist pööripäeva. Puu ei olnud suur, selle kandsid mehed Mustpeade majast Raekoja platsile oma õlgadel. Püsti pandud kuuse ümber tantsiti ringtantse ja lauldi. 1514. aastast pärineb rae määrus, mis keelas jõulude ajal kuuse ümber siivutute laulude laulmise. Nii et jõulud polnud vaid härduse, vaid ka elurõõmu väljendamise aeg.»

Jõuluajal oli kõikjal ohtrasti valgustust – tõrvikuid ja küünlaid, mida tänapäeval kipuvad välja tõrjuma kõikvõimalikud eletrilambid,kõikvõimalikes värvides.

 Ka muusosas oli jõulud paremini korraldatud. 25. detsember ja eelnev jõuluõhtu oli kirikus missalkäimise aeg, mida erinevalt tänapäevasest söömisorgiast, tähistati range paastuga pereringis. Ühesõnaga puhastati organismi,et siis alates 26. detsembrist ehk Püha Stephanuse päevast kaks nädalat järge mööda head ja paremat sisse ajada.

Pidustuste kõrgpunkt oligi Püha Stephanuse päev, mil oli lubatud ka maskeeritult ringiliikumine.
Linnatänavad olid rahvarohked ja lõbusad. Kirik oma teenistuste, pidulike rongkäikude, müsteeriumide ja protsessioonidega oli jõuluajal alati tavapärasest pilkupüüdvam ja teatraalsem ning erinevate gildide ja tsunftide liikmed esitasid etendusi, reklaamides enamasti oma toodangut.
Pidustustel, aga omakorda hoidis silma peal valvas vaimulikkond, kes ei lasknud sel väga hullusti  üle piiri minna. Ja nii see käis aastast aastase, kuni saabus nõukogude võim,

kelle algatusel lohistati kuusk Võidu väljakule.Kes see ikka Täitevkomiteest Raekoja platsi viitsis kõmpida. Ja eks ta oli omamoodi ju õige ka, sest sel peioodil oli tegemist nääri kuusega ning ühel korralikul kommunistil pidi ju  ikka selline püha asi oma akna all särama, et ikka õige jõulu tunne tekiks. Kuigi sel perioodil, sellest kõva häälega keegi ei rääkinud.

Siis saabus suur sula, ehk ülemineku aeg. Linnas pandi üles kohe kaks kuuske.Jõulukuusk Raekoja platsile ja näärikuusk Vabaduse platsile. Võidu väljakust oli vahepeal saanud Vabaduse plats,sotsialismist kapitalism ja kaupade defitsiidi ajasu oli asendunud finansilise defitsiidi ajastuga. Jõuti järeldusele ,et näärikuusk Vabaduse platsil on ebarentaabel ja ühel hetkel otsustati seda sinna, mitte enam toppida. Vabaduse väljakule kerkisid järgemööda koerakusetamise puud, aga sel pole jõulutega mittemidagi pistmist.Siis tekkis linnaisadel, kes kõik suurem osa olid ikkagi vanakooli mehed, idee - ühendada Vanalinna päevade defitsiidi turg jõulukuuse külge. Raekoja platsi pandi üles kuusk, ehitati vanad head putkad, pandi tuled külge ja siit sai alguse meie tänapäevane jõulumuinasjutt kohaliku käsitöö ja hõõgveiniga.

Kahjuks aga ka meie jõulu muinasjutus käib hea ja kurja võitlus, kus jõulusaani kodaraisse on kaikaid loopida üritanud nii lätlased, kui ka prantslased. Esimesed väidavad, et neil Riias olla hoopis Euroopa esimene jõulupuu aastal 1510 ning teised omakorda, et kusagil Sélestati väikelinnas Prantsusmaal leiti linna arveraamatust lõik aastast 1521, kus metsavahile makstud ehitud puu valvamise eest alates toomapäevast neli šillingit. Seda peavad nad seal Sélestatis maailma vanimaks kirjalikuks teateks avaliku jõulukuuse kohta. Olgugi usutavam oleks ehk ostu-müügi leping, aga mine tea äkki viimasel oleks üheks pooleks Mustpeade vennaskond, siis oh seda häbi.Lätlasi ma seevastu usun küll. Kuuskümmend üeksa aastat on piisavalt pikk aeg et isegi raske savitahvel hobusegaTallinnast  Riiga vedada. Andestagem neile siis nende veidrused.
                                         RAHULIKKU JÕULUAEGA KÕIGILE.