KUIDAS MA RAKVERES KONTROLLISIN,KAS LINN ON UUE AASTA TULEKUKS VALMIS

   Oli üks tavaline hommik, pühad olid veninud pikaks, aega oli lõputult. Ärkasin higisena voodis.Seapraad jälle seapraad. Tundsin et pean põgenema. Aga kuhu? Olin  just eile vaadanud Ingriti pilti Viljandist. Tundus kuidagi kodune. Meenus puukütte hubane lõhn. Tallinna vanalinnas seda enam ei tunne. Kinnisvara arendajad on linna ära steriliseerinud. Lähim linn on Maardu. Maardus aga lõhnab pigem nõukaaja kui puukütte järele. Rakvere turgatas mõttes. Ladusin kaamerad kotti, tunnike poolteist sõitu  lahutas mind sihtkohast. Kohale jõudes, aga üllatas mind udu, selline külm ja karge. Algul arvasin, et pildistamisest ei tule miskit välja, et udu peidab kõik objektid endasse, aga ei. Õnneks liikus udu  lainetena. Algatuseks otsustasin üle vaadata Rakvere jõulukuuse.

Leidsin, aga hoopis sellise enne teise ilmasõja aegse kingsepa töökoja,kus ilutses selline silt.

Omamoodi aja sümbioos. See platvorm king võib pärineda lillelisest hipiajastust. Kui ta vaid oskaks rääkida, missuguseid lugusid ta võiks sellest ajastust pajatada. Eks need kes seda aega mäletavad, küll nad teavad millest jutt.
    Edasi viisid mind jõulukuuse otsingud künka jalamile. Peaaegu nagu Toompea nõlv. Trepiga ja puha.

Ning arvestades elanikonna suurust, võib seal olla treppi elaniku kohta isegi rohkem, kui Tallinnas Toompeal.
   Turninud sellest libedast ja järsust trepist üles avanes vaade kogu linnale.

Pöörasin kaamera ümber ja linna jõulukuusest endiselt mitte jälgegi. Hoopis Rakvere ordulinnus, lummav ja salapärane nagu lumekuninganna loss.

Otsin jõulukuuske edasi. Tee äärt palistasid tuldest valgustatud härmatunud oksad,

 
mis viisid mööda valgustatud jalgrada

Rakvere ühe sümboli - ürgveise ehk tarvase kujuni.

 Ära on lastud jäätuda nii tilkuv ila, kui ka suguline võimekus. Vaene loomake.
   Läbi pimeduse tungis taevasse, mingi salapürane kuma. Esimene mõte, mis peast läbi käis, Rakvere oma XX Century Fox või hoopiski Ленфильм, aga ei hingasin kergendatult Rakvere teater.



See linn suudab mind ikka ja jälle ülllatada. Vaatan "Valge daam",miskitpärast  meenub mulle Haapsalu.

Aga ei, hoopis Rakvere veekeskuse klaasseintega galerii, kus kulgevad valgetes hommikumantlites tundmatud graatsiad. Ainuke seos mis Haapsaluga hetkel meenub ongi veekeskus ja mudaravilad. Rakveres muda ei ole. Ilmselt siiski, kevadeti ja sügiseti on, aga iseasi, kas selles kümmelda kõlbab, ma kahtlen.

  Lõpuks leian ülesse ka kauaotsitud jõulupuu.



Tundub ,et ma pole ainus, kes seda puud on otsinud. Ka mees pildil, pildistas või isegi filmis,mis tõenäolisem, hardalt seda kaunist puud.



Kuna linn on nii väike, venitan kogu aastavahetuseks ehitud linna ühele panoraamile.
Ja siis veel viimane asi, selleks siirdun Rakvere ajaloolisele peatänavale.

Seisan, kaamera käes, keset tänavat  ja ahmin endasse puude ja briketi põlemise õdusat hõngu. Nostalgia, ehk ongi. Nüüd on süda rahul. Rakvere on uue aasta tulekuks valmis. Uus aasta tulekuks olen valmis ka mina.

                 HEAD VANA AASTA LÕPPU JA ALGAVAT UUT AASTAT