MUHU

    Muhu saar Saare maakonnas. Ta on suuruselt kolmas saar Eestis ja Saaremaaga ühendab teda nabanöörina kulgev Väikese väina tamm, mis tõttu võib teda ka pidada Saaremaa idapoolsemaks  poolsaareks. Mandriga ühendavad Muhu saart üle Suure väina kulgevad parvlaevad ning olenevalt talvest, saab Muhu saarele ka mööda Suurt väina kulgevat jääteed.
    Turismi info teab veel rääkida, et Muhu on tuntud oma rookatuste,tuulikute,uniste kalurikülade ja kauni käsitöö poolest. Kes siis ei tea kadakapuust suveniire ja kauneid Muhu mustried? Või äkki...
    Meie seekordne retk sai alguse sellest, et maabusime Kuivastu sadamas, näpus paberist GPS  ehk RegioEesti teedeatlas. Muideks viimane töötab iga ilmaga, isegi siis, kui puudub mobiili levi,  pole sateliidi signaali või akud on täiesti  tühjad. Ainuke asi mida ta väga ei armasta, on taevast alla langev vesi ja tema uputamine pole ka mõistlik tegu ja miks peakski.
    Kaardilt hakkab esmapilgul kohe silma, et Muhu jagab kaheks osaks saart läbiv Risti-Virtsu-Kuivastu-Kuressaare maantee ning samuti see, et peamised vaatamisväärsused jäävad kõik põjapoolsesse külge väljaarvatud mõni erand. Aga nüüd teele.
  Kuivastust väljas sõites jääb tee äärde viit, Kuivastu Jaani talu.Mis seal just majutusele viitas, täpselt ei meenu ja ilmselt pole see ka oluline.Kohale juõudes nägi see välja nii.

Muideks see koht sobib ööbimiseks neile, kes armastavad mõnusalt magada. Siin on üsna mõistliku hinna eest parimad magamisasemed, mida olen kämpingutes eales kohanud, kuigi olme pool oleks võinud ehk pisut parem olla, aga anname aega, saab hakama. Majutus olemas, asusime tutvuma peamiste  Muhu vaatamisväärsustega.

    Hellamaa küla on tuntud selle poolest, et seal asub maagiline seitsme tee rist , kuhu endiselt tuuakse ohvriande. Teeriste oli selles kandis mitmeid ja milline see just õige oli, on raske ütelda.Küll aga leidsime tee äärest ühe kahest Muhu saarel asuvast õigeusu kirikust.

Muhu-Hellamaa Peetruse ja Pauluse kirik.

    Edasi viis tee meid Liivale. Liiva võttis meid vastu Muhu mustrites Konsumi poe, pangaautomaadi, bensiini jaama, käsitöö koja ja kalakohvikuga. Kalakohviku menüü oli nii eestipärane,et välismaine rändur võiks õnnest pea kaotada, ent minusuguse tavaeestlase jaoks oli ta pisut argine, krõbe ja karge.

     Esialgu pidasime Liivat ekslikult aleviks, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegemist on hoopiski külaga, kus olid veel põhikool,raamatukogu, 

Muhu mustrites Konsumi pood,

Muhu Katariina kirik

koos oma kivist ristide ja peldiku kultuuris suhteliselt harva esineva kämping tüüpi peldikuga.

Kämping tüüpi peldik nägi välja nii.

    Meie järgmiseks sihtkohaks oli Koguva küla. Koguva küla autoparklasse oli pargitud uhke  Muhu mustrites haagissuvila. Tundub, et tegemist võib olla teenindus ettevõttega, aga selleks hetkeks kui meie sinna jõudsime oli ta kahjuks või siis õnneks suletud.

Lisaks oli veel parklas mingi tundmatu puust sõidu vahend.

Alguses pidasin seda läti autoks,aga seda ta ilmselt siiski ei olnud.

     Muhu unistest kaluriküladest andsid aimu aedadel seisnud paadid. Tundub, et uinak on kestnud juba kauem. Võibolla on kõik kalurid soome tööle läinud?

Aitähh sulle Euroopa Liit! 

Kurvalt seisi ka kaldale tõmmatud alamõõduline puust kalalaev. Mastiga ja puha.

Kuid kogu merendus välja ponud surnud. Igastahes oli uus uisukoda valmis ehitatud ja uisu ehitus oli ka jõudsalt edenenud. Ja neile kes veel ei teanud

siis nimi "uisk" pärineb sõnast "huisk" ning tähendab vanas eesti keeles ussi või madu.

Uisukoja kõrvalt leidus puust ämblikuvõrkudes luukere, kus igal kondil oli oma kindel nimi ja kuupäev peale kirjutatud.

Ja uisusaun oli ka. 

     Lõpuks küla ise . See on ainulaadne vabaõhu muuseum, kus museaalideks on isegi külaelanikud ise ning küla on tuntud veel sellegi poolest, et siin on ka vändatud mitmeid eesti kultusfilme: "Kirjad sõgedate külast" ja "Siin me oleme". Samuti leiab siit kõike mida hing saarele tulles ihkab - vanu rookatustega maju, kiviaedu, tuuliku ja  kadakate keskelt isegi Juhan Smuuli kuju. Muideks kohalik legend teab rääkida, et kui

 Juhan Smuuli kujult näpp ära varastati ,siis võeti Lenini sambalt näpp ära ja pandi Smuuli kujule külge tagasi. 

Külatee.

Kiviaiad.

Rookatusega maja.

Vana taluõu, kiviaed ja kooguga kaev.

Pisut moodsam, värvitud seintega ja rookatusega maja.

Üks kahest Muhu töötavast pukktuulikust.

Vahepeal olime külale ringi peale teinud ning jälle parkla ja jälle teele. Teel Pädaste poole märkasime viita "Vana uisukoda ja ujumis koht", uisukojast polnud jälgegi ent ujumiskoht siiski oli. Seda tähistas

värskelt ehitatud kuivkäimla (peldikuks ei saa teda veel nimetada , sest ta oli veel nii uus).Ja ehitatud oli ta selleks et Muhu ja Saaremaa vahel soolsus ei muutuks. 

   Pädaste mõis võttis meid vastu soojalt. Vajutades kellanuppu avanes tõkkepuu, mis lubas meid mõisaparki. Mõisa park oli hooldatud, majesteetlik ja väärikas.

Mõisa peahoone õhtuvalguses.

Kahekorruseline ait.

Tall-tõllakuur.Lummav, kas pole. Nagu oleks sattunud täiesti teise maailma.

Vahepeal oli kätte jõudnud õhtu.Päike paotas kollakaid kiiri. Jäänud oli veel päikese loojang. Selleks tuli suunduda saare põhja ossa. Vahepeale jäi veel Rinsi kalmistu, koos oma uhke väravaga.

Ning üks kuumaline vaatepilt avanes mulle seal veel. Surnuaial seisid kõiksugused tarvikud haudade korrastamiseks ja keegi ei varastanud neid ära.

Teine õigeusu kirik saarel

Muhu-Rinsi Jumalasünnitaja Kaasani kirik

   Kuna Muhus on vahemaad nii lühikesed, olime märkamatult jõudnud Seanina neemele. Sealt avanes meile kurb pilt lammutatud kalatööstusest  järgijäänud tohututest kivihunnikutest, mida koos meiega vaatas ka 

Seanina tulepaak oma, kurval moel.

     Meie viimane peatuskoht Üügu maastikukaitseala, künklik ja kadakane.Mis saab veel parem olla,kui nautida sellises kaunis koha päikeseloojangut.

Ja oligi päev otsa saanud ja otsa oli ka saanud meie ringreis Muhus. Ees ootasid veel pehmed voodid kämpingus ja juba uus päev ja Saaremaa.