SAAREMAA

   Saaremaa vastas mu ootustele palju rohkem, kui ma alguses arvata oskasin. Esimene meeldiv üllatus tabas mind kohe, kui autorattad olid Väikese väina tammilt maha sõitnud. Maapind ei õõtsunud laineis, vaid püsis omal seletamatul moel paigal. Euraasia, käis mõte peast läbi, aga ei. Euraasia mandrist lahutab teada, ei vähem ega rohkem kui Läänemeri. Nii siis ikkagi saar ja veel Eesti suurim selline.
  Ka loodus tundus kuidagi tuttav, niisugune Eestile omane.Puud ja mobiilside mastid vaheldumisi. Kui miski tundus siiski erinev. Eemalt paistis midagi suurt ja tuttavalt nostalgilist. Orissaare telemast.

Kohe meenusid lapsepõlv ja Lomonossovi tänav Tallinas, kus samalaadne graatsiline ildus saatis inimeste kodudesse nii telepoisse kui ka AK uudiseid.
  Ja jälle midagi tuttavat, järjekordne Konsumi pood rahvarõivastes.

Huvitav, miks Lasnamäel on Konsumid kollase äärisega? Võibolla peaksid nad suurema läbimüügi huvides olema hoopis oraanzi musta triibulised? Kes teab. Äkki pole need just need kõige õigemad rahvariiete värvid? Või hoopiski roheline, nelajahõlmaliste ristikulehtedega? Aga otsustagu seda igaüks ise. Muus osas jättis Orissaare endast niisuguse mõnusa vanahõngulise alevi mulje.

Oma peatänava ja mõne välikohvikuga,

mõjus ta sellise unise ja rahulikuna. Ja jälle loodus, puud ja mobiilsidemastid, jupike kruusateed ning Pöide Maarja kirik.

Vana ja väärikas. Praegu käib seal uue katuse ehitus ja on kuulduseid, et ühel kaunil päeval taastakse ka vana tornikiiver. Võimas.
   Aga mitte kõikjal Saaremaal ei ole vastuvõtt  nii sõbralik. Oti mõis võtab teid vastu selliste palkatitega.

Mõisalt eeldaks ju mingisugust väärikust, aga olgu, kui ei taheta, ärgem siis minge, ärgem siis üleüldse minge

ja Pöide valla vaatamisväärsuseks on seda ka raske nimetada, sest üle aia saab teda piiluda vaid nii.

Ja kirsiks tordil on siniste silmadega lõvi, kes istus kõhuvalu grimassiga näol, nukralt väravapostil. Aga äkki see ongi vaatamisväärsus, ainult kellele ja milleks.

   Lisaks keskaegsetele kirikutele leiab Saaremaalt ka hulgaliselt õigeusu kirikuid. Mandril asuvatest kirikutest eristab neid massiivsus ja jõulisus ning veel ka see tõsiasi ,et paljud mandril asuvad õigeusu kirikud on paljuski maha jäätud ja ajahammas lagundab neid oma halastamatul moel. Nii et, ühel kaunil päeval võimegi neid näha peamiselt Saaremaal ja veel mõns suuremas linnas. 

Tornimäe Neitsi Maarja Kaitsmise kirik.
   Ent mõisadega on Saaremaal nii nagu ta parjasti on. Laimjala mõisa peaukse ette oli pargitud hõbedane Peugeot. Ei tea kas lootuses, et mõisa ukse ette pargitud prantsuse autotootjate looming teeb mõisast uhkema vaatamisväärsuse või äkki hoopiski reklaamis ta viimaste toodangut, igastahes seal ta seisis.

Andke mulle andeks, kui tegemist oli invaliidiga, siis on see mõisteav.
   Veel üks näide õigeusu kirikust, Kahtla kirik. Kahjuks jäid õigeusu kirikute uksed meile seekord suletuks.

 Ja jälle loodus, puud ja mobiilsidemastid.
    Valjala Martini kirik. Valjala Martini kirik on vanim säilinud kivikirik Eestimaal.

Teada on veel, et Valjala kirikut on kasutatud sõjalistel eesmärkidel, kaitserajatisena, aga kes keda ja kelle eest kaitses pole kellelgi tänini õnestunud välja uurida. Võib olla isegi on, aga äkki on sõjasaladus ja me ei saagi seda kunagi teada.
   Kõljala mõis. Esimesed kirjalikud teated Kõljala mõisast pärinevad aastast 1509. Ja viimasemad aastast 1955, kui tegutses seal kodumajanduse ja põllutöö kool ning aastast 1980 kui mõisahoone restaureeriti

 kohaliku kolhoosi poolt. Ja siis edasi kirjalikud teated puuduvad. Isegi niitmata malts mõisa õuel ei osanud öelda, mis saatus mõisa edaspidi ootab.

   Ja nüüd esimene kolmest Saaremaa kaunimast kohast, Kaali järv.  

Tundub nagu ümmargune lomp. Tegelikult näeb välja muljetavaldamam, kui pildil. Läbimõõt on 110 meetrit ja kraatri sügavus 16 meetrit kraatrit ümbritseb 3-7 meetri kõrgune vall, plahvatusel ülespaiskunud kivimeist. Muideks arvatakse, et sellel kaatril on välisturistide jaoks kõhtu tühjendav mõju.

Kohe teisel pool teed, asub Kaali trahter. Kus hõrgutisena pakutakse metssea praadi. Ja jälle loodus, puud ja mobiilsidemastid.
   Mingil põhjusel iseloomustavad Saaremaad tuulikud ja rookatused. Tegelikkuses aga on nii, kes ikka tuulikuid tahab näha, peaks sõitma hoopis Hiiumaale. Seal kohtab neid pea igal sammul. Rookatustega on aga olukord pisut parem. Rookatuseid isegi leiab.

Ühe leidsime puude vahelt piiludes, sellise kivist sammastega vana maja pealt ning teise maja pealt, mis

vastas meie ootustele saaremaa talust ja külast, kuid mida me Saaremaal ringi liikudes just liiga tihti ei kohanud.
   Meie üllatuseks kohtasime, aga Reomäel nunnakloostrit.Püha Eelkaija Skiita.

Kloostri kirik.

Vana maja kloostri õuel.
Püha Jakobi kirik. Püha Jakobi kirik on püha veel sellegi poolest, et asub Pihtla vallas Püha külas.Samuti on

ta üks vanemaid ehitisi Saaremaal ja nagu paljud teisedki saare kirikud on ta algselt ehitatud kindluskirikuks.Tuli see ristiusu toomine siia Saaremaale ikka raskelt.

   Ja jälle loodus ja mobiilside mastid. Ning Kuressaare ja lõpuks esimene tuulik Saaremaa pinnal. Oma 

ehituselt ei ole ta vist omane Saaremaale, aga ikagi tuulik.

Linnasüda.Seal välikohviku taga asub turuplats ja turuplatsi taga kuulus Dereki burger.

Kuressaare pritsumaja. Täna aseub seal küll Pritsumaja grill.

Kuressaare Laurentiuse kirik.

Kuressaare piiskopilinnus.

Kuursaal.

Lihtsalt linnatänav.

Kaks ratast erinevatest ajastutest.

Lossi ümbuses asetsev hotell. Tegelikult on need vaid mõned kiired pilgud Kuressaare linnale, aga mõningane ajanappus sunnib meid edasi ja teele.
   Saaremaal on Regio teedeatlase järgi kaks vaatamisväärset tuletorni Sõrve ja Kiipsaare tule torn. Tegelikult on Saaremaal vähemalt veel kaheksa tuletorni mis minu meelest väärivad vaatamist või siis ei vääri. Ühe näitena mitte vaatamist väärivatest tuletornidest on Anseküla tuletorn. Kes arvab, et Anseküla tuletorn vaatamist ei vääri, ei vaata seda pilti ja jätab selle pildi vahele.

Anseküla tuletorn asub Sõrve sääre kitsaima koha peal. Kunagi asendas seal tuletorni, sale Anseküla kiriku torn, mis 1944 aastal hävines. Ja siis 1953 aastal tulid siia vene sõdurid ja ehitasid hävinenud kiriku kohale uue tuletorni. Samuti tundub nagu oleksid nad ehitanud veel lisaks Anseküla tuletornile Sõrve sääre tippu sellise kummalise maja.

Sõrve säär.

Põhjakonna luustik.

Sõrve tuletorn.Üks kahest vaatamis väärsest tuletornist Saaremaal ikkagi.

Õhtune idüll kalalaevaga.

Päikeseloojang Karujärve ääres.
    Uus hommik. Seda korda vihmane ja üleni hall. Võtame ette veel ühe kiriku. Kihelkonna Mihkli kiriku

Kihelkonna Mihkli kirik on ainulaadne kogu Baltikumis selle poolest,et siin asub vanim, kirikust eraldi asetsev

kellatorn, mis välja näeb nii.

 Ning uus üllatus. Vana hea munakivi tee. 2,7 kilomeetrit, metsade vahel, viis meid Papisaare sadamasse.

Sadamast leiame eest Papisaare suitsukoja. Siin tehakse suurepäraseid Tallinna kilusid ja samuti oivalist vürtsi räime.Ahjus suitsevad värsked lestad, ahh...

Siin jääb meie Saaremaa reis mõneks hetkeks pooleli. Teeme põike Abruka saarele, et siis Abrukalt naastes
veel  pisut Saaremaal ringi vaadata.
   Mustjalalst leiame pisema, ilma kellatornita, õigeusu kiriku. Musjala Prohvet Eliase kiriku. Ehituselt on ta

paekivist seintega ristikujuline, keskkupli ja nelja nurgatorniga kirik.Seda tüüpi õigeusu kirikuid leiab saare pealt veel.

Ja vahelduseks üks vallatu lillepeenar.
   Ning siis tuleb midagi ootamatut. Ninase poolsaare tuuliku kohalt leiame tuuliku alustele ehitatud kaks kuju.

Pireti kuju.

Suure Tõllu kuju. Milline võrdõiguslikus kas pole (no mis jama see peast läbi käib, võrdõigulikkus, tule taevas appi).
Karja kirik. Selle kiriku puhul kirjalikke teateid kiriku ehitamise kohta ei ole.

Sellepärast ei oska ma ka midagi selle kiriku kohta kirjutada.
   Nüüd kaks kolmest Saaremaa kaunimast kohast.

Panga pank.

Ja Angla tuulepark. See viimane oli kah suht vaenulik koht. Aial oli silt "Ära tule" ja mingi tüüp sõitis suure maasturiga aias ringi. Tabasin end tobedalt mõttelt, et äkki on need kolm kohta on ettevõtlust pidi omavahel seotud, sellepärast ongi just need kolm kaunimat kohta, aga las nad siis olla, omaette ja uhkes üksinduses.Saaremaal on vaadata palju muudki.
   Sekordse retke sihtpunktid said valitud Regio teedeatalse järgi. Kuna varem polnud ma kunagi Saaremaale sattunud, siis esmase ülevaate Saaremaast siiski sain.Sellest siis kirikud, mõisad, tuletornid ja kõik muu. Midagi jäi ka kindlasti avastamata ja see annab põhjuse tulla uuesti ja juba põhjalikumalt sobitada tutvust.
   Ja jälle loodus, puud ja mobiilside mastid, praam ja loodus, puud ja mobiilside mastid ...

NB! Kuna jutt sai pikk ja igavapoolne, siis neile kes viitsisid lõpuni annan ma visaduse eest aukirja.


                                                               AUKIRI

                Au ja kuulsus Sulle kes sa olid visa lugeja ja poolel teel ei katkenud sinu kannatus.